Linnanaine maal: Hüvasti Tallinn, tere Misso!

25 kommentaari
Linnanaine maal: Hüvasti Tallinn, tere Misso!

Olen Inger, 23-aastane, augustis 3-aastaseks saava tüdrukutirtsu ema. Peaaegu kogu oma elu olen elanud sünnilinnas Tallinnas. Umbes paar kuud tagasi kerkis pähe idee teha elus kannapööre, kolida ära kodulinnast ja asuda elama Misso valda. Asi sai alguse, kui minu elukaaslane Indrek kandideeris Misso valda haldusjuhi kohale.

Olen Inger, 23-aastane, augustis 3-aastaseks saava tüdrukutirtsu ema. Peaaegu kogu oma elu olen elanud sünnilinnas Tallinnas. Umbes paar kuud tagasi kerkis pähe idee teha elus kannapööre, kolida ära kodulinnast ja asuda elama Misso valda. Asi sai alguse, kui minu elukaaslane Indrek kandideeris Misso valda haldusjuhi kohale.

Kuna soov maale elama minna oli meil juba ammu, siis ei olnud mingit pidurdamist! Õige pea kutsuti teda ka töövestlusele. Peale töövestlust käisime kohe tutvumas müügilolevate majadega. Südames kripeldas ikka soov elada asulast kaugemal, et oleks veidikene privaatsem ja rahulikum. Kõik  potentsiaalsed tulevased kodud nähtud, mõtlesime, et vaataks siiski ühte maja ka asulas. Niipea kui olime majauksest sisse astunud, teadsime, et see on meie tulevane kodu.

Seal oli olemas kõik mida hing ihaldas – suur aed, maja seitsme toa ja köögiga. Majas oli olemas kanalisatsioon ja soe vesi. Ka kuulusid maja juurde puukuurid ja garaaž. Nii aed kui maja olid ideaalses seisukorras, kõik oli puhas ja korras. Kuna teadsime, et tahame maja iga hinna eest, maksime kohe ära käsiraha ja sõlmisime eellepingu, sest majal oli ka teisi huvilisi. Maja vanaperenaise Pillega vesteldes ilmnes küll väike probleem seoses majja kolimisega. Perenaisel nimelt oli see korter välja üüritud, kuhu ta ise pidanuks elama minema peale maja müüki. Vahepeal oli Indrek saanud teada, et haldusjuhi koha vallas oli tema, ja meil oli vaja kiiresti elupaika. Natuke nõu pidades jõudsime ühisele otsusele elada ühe katuse all seni, kui perenaine saab oma korterisse minna. Nii jäigi kokkulepe, et meie elame ülemisel ja tema alumisel korrusel. Kuigi see olukord on ehk veidi tavatu, ei lasknud me end sellest väga häirida, sest lõppude lõpuks on see olukord ju ajutine. Kuid kui õnnelik ma hiljem olin selle otsuse üle!

Kuna minul oli linnas veel asjatoimetusi, sai otsustatud nii, et mina jään veel linna koos tütre ja meie koerakese Sophiega. Indrek aga pidi alustama juba tööd haldusjuhi kohal, nii tuli tema siia kaks nädalat varem. Lõpuks olime ka meie Ilene ja Sophiega valmis maale tulema. Indrek tuli meile Tallinnasse järele ja võisimegi alustada sõitu Misso poole. Kuigi ma teadsin täpselt, mis kuupäeval minek toimub, jõudis reaalsus mulle kohale umbes poole tee peal. Peast käis läbi “nüüd ongi kõik lõplik, ei mingit tagasiteed”. Võimust võttis ootamatu ärevustunne. Jõudes lõpuks pärale, saabus kohe rahu. Kõik oli nii täiuslik, et pidin ennast näpistama, et veenduda, et see polegi uni. Isegi külm ilm ei suutnud mu õnnetunnet hajutada.

Esimesed päevad möödusid asju lahti pakkides ja kappidesse paigutades. Seejärel sai tehtud lasteaeda avaldus ja tuli ka perearst siia ümber tuua. Perearsti juures tabas mind meeldiv üllatus, kui kiiresti käivad siin asjad. Tallinnas olin oodanud kolm kuud järjekorras, et saaks lapsele nina-kurgu-kõrvaarsti aja. Siin sain Tartusse aja kolme päevaga.

Umbes esimese nädala jooksul hakkasin mõtteid mõlgutama ka töö osas. Kui siis meie vallavanem Urmas pakkus mulle välja võimaluse osa võtta projekti “Tule Maale” tegemistest, otsustasin kaasa lüüa. “Tule Maale” on Missomaa algatus, et pakkuda inimestele võimalust alustada elu maal. Kuigi meie tulime siia omaalgatuslikult, on läbi projekti kindlasti lihtsam alustada. Aidatakse, nõustatakse nii maja kui korteri leidmise osas. Arvestatakse inimese soove ja kogemusi töö leidmisel ja leitakse inimesele sobiv amet.

Kui töö leitud, pidin ka kohe viima Ilene lasteaeda. Seal tabas mind järgmine meeldiv üllatus. Puhtalt inimlikust uudishimust uurisin kohatasu kohta. Eks ma ikka kujutasin ette, et maakohas on kohatasu madalam, kuid ma poleks iial osanud arvata, et see vahe on nii suur. Kui Tallinnas maksin ma kohatasu pea 40 eurot, siis siin pean maksma vaid 2,5 eurot. Vahe oli üüratu. Ka lasteaiakasvatajad olid väga sõbralikud ja abivalmid. Kui linnas olles kimbutas Ilenet koguaeg nohu, siis siin kadus nohu nagu vits vette. Võibolla osaliselt sellepärast , et lasteaias on vähem lapsi, kõigest viis last. Aga kindlasti mängib suurt rolli nohu kadumises puhas maaõhk.

Ka pere lemmikul chihuahua Sophiel on oma aias tegemist küllaga. Uued lõhnad, uued naabrid, suur aed, kus nuuskida ja ringi joosta. Kui linnas oli Sophie peamiselt ikka toakoer, siis nüüd oma majas on tal rohkem vabadust ja kui meie aias toimetame, saab temagi aiavõlusid nautida ja tunda ennast tõelise koduvalvurina.

Elukaaslasele Indrekule valmistab tõenäoliselt suurimat rõõmu oma saun. Oli ta sellest juba ammu ju unistanud. Ka on tähtis, et olemas garaaž, kus hea autosid putitada. Lisaks võtab ta aktiivselt osa Tehnikaringi tegevustest.

Mulle endale pakub kõige rohkem rõõmu oma aed. Aias on ju tohutult võimalusi, et sellest luua endale täitsa oma väike paradiis. Kuigi õhin kõike teha ja proovida on suur, on omal kohal ka hirm, et kas tulen ikka kõigega ilusti toime. Rohimine, istutamine, marjapõõsaste ja puudega tegelemine, see kõik nõuab harjumist. Uued teadmised vajavad omandamist. Õnneks on mulle suureks abiks proua Pille, maja endine perenaine. Üüratult suure südamega ja tore naisterahvas. Tema teadmiste abil olen siin nii mõndagi  uut õppinud ja kogenud. Alati on ta valmis ulatama abikäe ja andma ka vajalikke soovitusi ja nõuandeid.  Ühel reedel tegimegi  ühisel rindel esimest korda oma sauna eesruumis asuvas suitsuahjus esimese suitsukalalaari. Kuna reedeti käib siin kalaauto, ei tekkinud probleeme ka kala hankimisega. Välja sai valitud kolm latikat ja luts. Koos Pillega puhastasime kalad, mis ei olnud sugugi lihtne, sest kala tahtis vägisi käest libiseda. Seejärel soolasime ja jätsime paariks tunniks seisma. Suitsetamise osa jäi elukaaslase õlule. Proua Pille aitas ahju käsitlemisel ja lõpptulemus lausa sulas suus. Saunast välja tulles värsket suitsukala süüa, vot see juba on midagi.

Ka pean oluliseks saavutuseks oma elu esimeste tomatiseemnete  külvamist. Kuna tomatitaimed on soovitav ette kasvatada, siis praegu nad on mul topsikutes toas ja ootavad oma aega, et siis varsti kasvuhoones kosumist jätkata. Hetkel ei ole veel ilma tõttu võimlik muid juurikaid maha panna, seega on mul hetkeseisuga tomatitaimed toas potis ja redised kasvuhoones. Aga niipea kui ilmad soojemaks lähevad, tulevad juurde ka muud juurikad ja köögiviljad. Ka maasikapeenardel sai eemaldatud koos Pillega vanad rootsud ja lehed, et maasikataimed saaksid kasvuruumi juurde.

Kui kodune elu ja toimetused kõrvale jätta, siis vajaks kindlasti ka tutvustamist kohalik elu ja kultuur. Kuigi on levinud arvamus, et maal pole muud teha kui aias rohida ja loomi kasvatada, siis nii see tegelikult ei ole. Siin kohapeal on kogukond vägagi aktiivne. Korraldatakse pidusid, spordiüritusi jms. Selle lühikese ajaga, mis ma siin olen olnud, olen ma juba käinud kahel kultuurimaja peol ja tervisematkal. Üks pidudest leidis aset reedel. Kuigi  päev venis väga pikaks Tallinnas käimise tõttu, seadsime õhtul ikka sammud kultuurimaja poole. Peol esinesid nii kohalikud laulu- ja tantsutrupid kui ka külalised Lätist, esines ka kohalik bänd. Peol oli tore seltskond ja avanes ka võimalus lähemalt tutvuda nii kohalike kui ka teiste värskelt maale elama tulnud peredega.

Missos kohapeal on olemas veel jõusaal, mis on tasuta, raamatukogu ja kultuurimaja. Kultuurimajas toimuvad ka karate- ja korvpallitreeningud, lisaks on võimalik ruume kasutada bändi ja tantsuproovide läbiviimiseks.

Peale selle, et siinne rahvas on aktiivne ja asjalik, on siin kõik väga viisakad ja sõbralikud. Teretatakse viisakalt, abistatakse üksteist, tekib kohe tunne, et sa oled osake kogukonnast. Kogukonnast, mis hoiab ühte ja toetab üksteist. Vähemalt meid võeti siin küll väga soojalt vastu. Küllap just sellepärast ei kahetse ma põrmugi, et jätsin Tallinna elu sinnapaika ja kolisin elama siia Missosse. Huviga jään ootama, mida Missol, mulle veel pakkuda on…

Buduaarile Inger


_______________________________________________________________________________________________________________

Inger on ettevõtlik noor naine, kes koos oma elukaaslase, nende 3-aastase tütre ja chihuahua Sophiega otsustasid kolida Tallinnast Missosse ja alustada seal uut elu. Kuidas Ingeri perel edasi läheb, saad lugeda Buduaari lehel juba järgmisel nädalal.