Kas ma olen seksuaalse hälbega, kui avalikult last imetan?

147 kommentaari

Ainus töö, mis toidab, on söömine. Mõnda meist on õpetatud nuga ja kahvlit kasutama, teise kultuur eelistab näppude kasutamist. Kuid olenemata kultuurist on kõikidel imetajatel looduse poolt määratud olema piimatoidul.

Kes kasutab ammena lehmapiimapulbri-keeduveekokteili moekas plastpudelis, kes eelistab jääda looduse poolt kaasa antud võimele ise rinda anda.

Vaatamata sellele, palju räägitakse emapiima kasulikkusest ja rinnaga toitmise mugavusest, saan ma alati paari kõõrdpilgu osaliseks, kui mu laps avaldab soovi keset perekondlikku jalutuskäiku või muidu avalikus kohas nälga kustutada ning ma talle välikohviku nurgas või pargipingil rinda pakun. Justkui hakkaks ma avalikult onaneerima või kükitaks end kergendama. See ei loe, et kangas on ees ja tegelikult pole naiselikke kumerusi avalikult nähagi. Paljusid paistab ärritavat nimelt mõte sellest, et on keegi, kes ilma igasuguste kompleksideta laseb kõrvaliste isikute läheduses oma nibu lutsida.

Veelgi kummalisemaks muutub suhtumine, kui tuleb välja, et mu esimene laps sai suisa aasta ja kümme kuud rinda. Viimase kuud oli päevane imetamine töö lõunapausi arvelt eraldatud puhketoas, mis andis ühele töökaaslasele alust väljendada oma suhtumist rinnaga toitmisesse. Eriti veel juba kõndiva ja rääkiva POISSLAPSE. See olevat ülim perverssus. Tema meelest pole see normaalne, sest rinnad on vaieldamatult seksuaalse naudingu objektiks ning ta ei usu ilmaski, et ma sellest mingit erootilist stimulatsiooni ei saa. Ma poleks oma värskelt avastatud ematunnete eufoorias uskunud, et naine, kes ise on ema, sedasi mõelda võib. Minu jaoks pole midagi mugavamat, usaldatavamat ja hellemat, kui oma lapse lähedus. Teadmine, et ta saab iga hetk, olenemata kohast, ajas ning kõrvalise atribuutika olemasolust oma baasvajadused rahuldatud. Rahulolu pakub see tõesti, kuid mitte seksuaalsel viisil. Selline sajandipikkune freudistlik peeniseiharuse jama on meie välismuljele orienteeritud enesemääratluses suurema jälje jätnud, kui Austria veidrik arvatagi oleks võinud. Ema ja lapse lähedus baseerub hoopis teistel alustel – selles pole kohta mehe ja naise suhetes kehtivatel eelarvamustel ning foobiatel. Vähemalt mitte esimestel elukuudel.

Kummastav on ka kuulata soovitust minna last WC-sse söötma või lasta tal kannatada, kuniks koju jõutakse. Miks sellise idee peale tulevad isikud ise käimlasse poti kõrvale oma praadi ja magustoitu manustama ei kipu? Miks peab kellegi paranoia tõttu laskma lapsel meeleheidet ja paanikat tundma, kui lahendus on käepärast?

Kirjutagu Cosmopolitan, mida tahes, kõik füüsilised kontaktid pole ilmtingimata G-punti leidmisele ja eneserahuldamisele orienteeritud. Teistele oma isiklike hirmude, ihade ja kujutluste ülekandmine on siiski oma alateadvuses pesitsevate deemonite maskeerimine.

Imikule tuleb pakkuda lähedust ja turvatunnet. See ei seisne vaid rinnaga toitmises – armastust suudavad jagada ka need naised, kes olude sunnil kasutavad rinnapiimaasendajaid – kuid kui mind on õnnistatud probleemitult ja stressivabalt toimiva laktatsiooniga, kavatsen ma ka edaspidi last toita just siis, kui beebi selleks soovi avaldab, mõtlemata kuuldud eriarvamustele ja vihjetele. Minu prioriteet on laps, viisakusena hoiatan seltskonnakaaslasi toimuvast, kuid peitu pugeda ja toimingut häbeneda ei näe ma põhjust. Keda häirib lina varjust kostev matsutamine võiks oma tähelepanu koondada möödamineva neiu sügavale dekolteele või rannas lebavale topless päevitajale ning otsustada seejärel, kas toimingus on nendega võrreldes suurem hulk seksuaalset energiat ja moraalsust, et loomuliku imetamist väljaspool toaseinu taunima hakata.

 

Veronika Raudsepp Linnupuu
veronika@buduaar.ee