Maantee- sportlasele reeglid ei kehti?

„Kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks!“, ütleb üks tore vanasõna. Jama, kui selle paikapidavust hakatakse oma elu ja tervisega igapäevaselt tõestama. Enim on teooria praktikasse pööramisega ametis maanteejõmmid ja rollerikamikadzed.

Kuid nende kõrval on olemas veel üks klass, kes oma kaitseingleid proovile panevad – keset autode sõiduteed väntavad jalgratturid, tihtipeale täiesti ilma helkurite ja valgustusega. Eriti kui tee on kitsas ja vastu tulemas suur rekka.

Olen üsna lühikest aega juhilubade omanik, kes sõidab enamasti koos oma pisikestega ning seetõttu püüan sõita hästi korralikult, anda kenasti teed, mööduda jalakäijatest ja jalgratturitest väiksema kiiruse ning piisava külgvahega. Kurvilistes ning muidu tundmatutes kohtades ikka veidi, nii 5-10 km/h, aeglasemalt kui liiklusmärkidega lubatud. Kui näen, et tagant tahetakse minust hirmsasti mööda saada, sest nemad võivad ju 100 km/h sõita, siis reastun võimalikult paremasse serva, et igati kiirustaja möödasõidu manöövrile kaasa aidata. Samasugust käitumist olen näinud ka teiste liikluses alamal tasemel olijate puhul – traktorid, suure puukoormaga autod, kes lausa suunatulega annavad märku, et vastasuunavööd on vaba ja mine aga mööda.

Sõidutasin oma pisikest tütart Viljandist Tartusse ortopeedile näitama ja märkasin, et paljud on oma kaherattalised sõbrad välja ajanud. Nii tore on näha perekonda tervisesporti tegemas – ema sõidab lipukestega ees, põnnid oma ratastel hanereas järel ja isa turvaks taga. Südame tegi soojaks.

Siis hakkas aga järjest ilmuma keset sõiduteed väntavaid noormehi, kes suvatsesid teeserva joonduda alles siis, kui ma juba mitu minutit nende järel jalakäija kiirusel uimerdasin. Vastasuunavööndi kaudu polnud möödasõitu vilka liiklemise tõttu võimalik sooritada ning minu taga olev auto hakkas kannatamatult signaalitama.

Tagasiteel ühes kurvis töllerdasid sõna otseses mõttes mul ees neli teineteise kõrval sõitvat jalgrattasportlast. Oli näha, et parasjagu tehti paus, sest mehed jõid ning seda tegevust saatis mõnus vonklemine ühest sõiduraja servast teise. Kas tõesti on raske möödasõidu keeluga alal puhkepausi tehes teineteise sappa võtta ning endale hämaruses treenimise ajaks helkureid ja valgusteid külge panna? Pimedamal ajal võib selline hoolimatu suhtumine liikluseeskirjadesse ja eelkõige kaasliiklejatesse kaasa tuua ränga õnnetuse. Ja karta on, et kõige raskemad vigastused pole mitte autosistujal.

Liiklusfoorumis kommenteerivate võistlussportlaste isemoodi vaatepunkti võib kokku võtta paari lausega: „MEIE TEEME TRENNI! Võistlussportlane, kui topib end ja ratta helkureid täis, siis võtab ta peale tohutu lisaraskuse ning tulemused kannatavad. Võistlusratastel nagu helkureid jms. polegi, ja ei hakka enne igat treeningut neid külge kah kruvima.“

Siinkohal ei taha ma öelda, et maantee pole sportimise koht. Palun sportige! Kuid mitte oma elu hinnaga.

Veronika Raudsepp Linnupuu
[email protected]