Karin: muutustest, mida olen enda juures märganud

Karin: muutustest, mida olen enda juures märganud

Nii-nii, seekord siis räägiks muutustest, mida olen enda juures märganud. Teadupärast on suurematel inimestel ikka raskusi riietega, küll ei leia enda suurust ja kui mingi ime läbi isegi leiab, siis ei meeldi tegumood, värv või on hoopis mingi kolmas häda. Kuid kaalust alla võttes saab garderoobis leiduvaga või poodides pakutavaga isegi tasapisi sõbraks. 
 

Nii-nii, seekord siis räägiks muutustest, mida olen enda juures märganud. Teadupärast on suurematel inimestel ikka raskusi riietega, küll ei leia enda suurust ja kui mingi ime läbi isegi leiab, siis ei meeldi tegumood, värv või on hoopis mingi kolmas häda. Kuid kaalust alla võttes saab garderoobis leiduvaga või poodides pakutavaga isegi tasapisi sõbraks. 

Üheks tüütumaks asjaks, mida selga on vaja „sobitada“, on sukkpüksid. Ma ei tea, kuidas teistel, kuid minul on küll alati olnud nendega üks suur häda. Poes uurid ja puurid neid pakikesi, võtad endale tavapäraselt mineva suuruse ning siis kodus ootab ees üks üllatus – ei mahu jalga. Ning häda on ka sellega, et tahaks ju ikka katsetada erinevaid mudeleid, tahaks ka mustriga või vahelduseks eelistaks mõnda kihvti tooni, kuid siis ilmneb, et sinu suurust paljud tootjad oma valikus ei pakugi. Ehk pead piirduma endale sobiva partiiga. 

Samuti on see, et tihtipeale, kui sukad katki lähevad, siis keegi saaks sulle enda omasid pakkuda, aga no mida ma teen nr 2 suuruses sukkpükstega, kui mul on suurus 4 või 5. Kahjuks ei midagi… .

Kuid tänaseks võin ma öelda, et kandes pikka aega sukkpüksi nr 5, siis saan minagi endale lubada nüüd suurust nr 4!  Ning isegi mustriga sukkpüksid mahtusid jalga nagu lupsti, kuigi vahepeal oli mul küll hirm, et need on minu jaoks minevik – enam ei leia endale sobivat mudelit.

Kleitide-seelikute poole pealt ma hetkel ei oska veel öelda, kas nad mahuvad selga paremini kui enne, sest need on liibuvast materjalist ning peale pesu on nad ikka ümber ning siis kandes venivad. Pükstega ma ei ole julgenud oi-oi kui pikka aega käia. Põhjus selles, et kuna pükstevärvel tooks minu kõhuvoldikesed „nii kenasti“ esile, siis see mulle ei meeldiks ning olen otsustanud, et kannan seelikuid, pluuse, kampsuneid, jakikesi ja kleite.

Samas kandes pulmakleidi peale disainitud vööd, siis selle osas on märgata muutust. Nimelt augusti alguses ei läinud paeltest tõmmates selle vöö otsad selja tagant kokku, vaid jäi vahe sisse, kuid nüüd annaks paeltest veel tõmmata, aga vöö otsad on omavahel juba koos. Ehk vööd mõne kleidi peal kandes on mul tunne, et see kukub mul seljast ära.  Kuid rohkem pingule ei saa ka tõmmata. Selleks, et vöö paras oleks, peaks minema õmbleja juurde, kes vöö üldpikkust lühemaks teeks. Kuid iga natukese aja tagant ma seda ka teha ei tahaks, pigem ootan veel natuke ning siis sean sammud õmbleja juurde ning palun tal juba tubli jupikese sealt vöö pikkusest maha võtta!

Lisaks eespool toodule on mul on alati olnud probleeme ka sobivate saabaste leidmisega. Nimelt meeldivad mulle pika säärega saapad, kuid kuna mul on tavapärasest laiem sääremari, siis on pika säärega saabaste leidmine minu jaoks olnud nagu nõela otsimine heinakuhjast. Pikkade otsingute tulemusena olen saapad leidnud ka, kuid see närvikulu, mis sellega alati kaasneb, siis seda ei sooviks ma enda vaenlasele ka. 

Lisaks laiale sääremarjale on mul ka suur jalanumber, mistõttu see saabaste leidmine on veelgi enam raskendatud. Raskendatud just seetõttu, et väga-väga paljudel tootjatel lõppevad pakutavad mudelid suurusega nr 40 ära või kui on ka suuremaid, siis ongi teine äärmus – säärest ei lähe kinni. Kuid tänaseks ma tunnen, et hetkel kasutusel olevatel saabastel vajuvad käies sääred alla. Pidevalt peab neid ülespoole sikutama. Mitte et see halb oleks, vaid vastupidi, see annab just märku, et mu kehaga on toimumas muutused!  See rõõmustab mind nii-nii väga ning annab mulle lootust, et ehk saan ma ka kunagi esimesse ettejuhtuvasse poodi minna ning leida sealt endale sobivad kõrge säärega saapad! Eelkõige loodan ma taas sõbraks saada enda garderoobis seisvate saabastega, mis on mulle kaalust juurde võttes säärest väikseks jäänud. Alati ei pea uus olema poest ostetud uus, vaid ka enda vana võib leida taaskasutust! 

Ning kõik need täheldatud muudatused süstivad mulle veelgi enam entusiasmi ning tahet saavutada veel ja veel rohkem. Seega ma mõtlesingi, et peaks sellel aastal jõuluvanale kirjutama, et ta tooks mulle asjade asemel hoopis palju kordaminekuid ning veelgi enam märgatavaid muutusi. Seda kirjatükikest ma veel valmis kribinud ei ole, see on alles mul idee-tasandil. Eks näis, kas ma kirjutan või mitte, sest ikka asju saada ning luuletust lugeda on ka väga tore. 

 

Uue blogimiseni ning seniks soovin Teile ilusat jõuluaega ja kihvti talveilma!

Karin

 

Kaal:

Kaal alguses 28.08.2012: 112,2 kg

Kaal 25.11.2012: 105,2 kg

Kaal täna, 10.12.2012: 104,4 kg

Tulemus võrreldes 06.11.2012:  -0,8 kg

Tulemus võrreldes algusega: -7,8 kg

 

 

 

www.meritonsport.ee