Gertu lugu: ma ei saanud tööintervjuul edasi, sest ma olen naine

Olen fotograafiaga tegelenud viis aastat ning sel aastal kutsuti mind ka praktikale kahte stuudiosse. Mu esmaseks eesmärgiks on alati ennast selles vallas arendada ja seega otsustasingi kahe käega võimalusest kinni haarata. Kahjuks ei osanud ma arvatagi, et pean seejuures topeltstandardite käes vaevlevate meestega rinda pistma. 

Minu jaoks on hämmastav see, kuidas mõni inimene armastab ka 21. sajandil liigitada töid naiste ja meeste töödeks või öelda, et naised on milleski kehvemad ja peaksidki seetõttu väiksemat palka saama.

Jaanuari lõpus läksin esimesse stuudiosse ning võtsin kaasa oma portfoolio. Tegin firma osas eeltööd ka ja lugesin läbi kõikvõimalikud materjalid, mis mulle kasuks võiksid tulla. Stuudios võttis mind vastu üks viisakas noormees, kes mind teretas, selgitas natuke olukorda firmas ja selgitas, et mõni naissoost praktikant tuleks tõenäoliselt firma mainele kasuks. Seejärel juhatas ta mind omaniku juurde, kelle esimene küsimus mulle oli: "Aga te olete ju naine?" Selgitasin siis, et võin ju tõesti naine olla, aga otsustasin end proovile panna pärast pakkumise saamist. Pealegi ei olnud mina see, kes praktika võimalust küsis, vaid tema ise pakkus seda. Siis hakkas mees kogelema, ütles, et pidas mind tõesti meheks ning et tema elukaaslane rääkis talle minust, mistõttu ta otsustaski mulle e-maili saata.

Küsisin siis, kas ta sooviks ehk mu portfooliot lehitseda, ent omanik keeldus ja ütles, et ei saa seda kahjuks teha, sest neil on peamiselt meestest koosnev kollektiiv, kes naist omasuguste (ja seda sõna ta rõhutas nii, et see paistis mulle karjumisena) seas ei taluks. Palusin siis selgitust. Mees ütles, et nende firmas on tööl vaid naissoost raamatupidaja ning tema elukaaslane, kes töötab tema enda abilisena. Mu nägu oli tõenäoliselt pettunud ilmega, sest järgnes temapoolne selgitus sellele, kuidas naistel on probleeme valgustuse seadmise, kompositsiooni ja eneseväljendusega.

Lahkusin sealt igal juhul väga pettununa. Sama noormees, kes mind vastu võttis, saatis mind uksest välja. Ta nägi, kui solvunud ma olen ja kutsus mind kohvile. Olin nõus, sest see andis mulle võimaluse ka tagantjärele taustauuringut teha. Noormees selgitaski mulle siis, et ülemus on väga meestekeskne ja ei usu võrdõiguslikkusesse. Nii mõnigi olla sealt pisarates lahkunud. Poiss pakkus siis, et võiksime jääda ka edaspidi suhtlema, palus firma nimel vabandust ja küsis mu numbrit.

Paari päeva pärast helistas poiss uuesti ja pakkus võimalust ühes teises stuudios. Olin esialgu üsna kahtlev, aga otsustasin end siiski proovile panna. Õnneks ma ei pidanud pettuma ja nüüd saangi seal veidi praktikat kooli kõrvalt. Ainus, mis võib mind selle firma puhul heidutada, on omaniku väikesed "pisted" absoluutselt kõigile - ainult fotode kvaliteedi osas, sest töö peab alati perfektne olema.

Suhtlen ka hetkel sama noormehega edasi, kes mulle omamoodi toeks oli pärast esimest kehva kogemust. Ta tutvustas mulle ka ülejäänud töökaaslasi, kes ei olnud sugugi mitte ebameeldivad. Vastupidi - minu arvamus nende suhtes hoopis tõusis, kui ma kuulsin ka neilt, missugune frukt nende ülemus on.

Ma ei arva, et ma olen kehvem, sest sündisin naisena - ei fotograafias ega ka elus läbilöömises. Üritan sellistest meestest lihtsalt mööda vaadata ja usun, et varsti pole neil enam suurt otsustusõigust.

Gertu Buduaarile