Kutsevalik – aken, mis on alati avatud!

9 kommentaari

Iga asja jaoks on oma aeg. Vahel tuleb edasi liikuda, selleks, et tunda end elavana. Vajadus pidevalt muutuda ja kasvada süveneb seda enam, mida vähem meid selleks sunnitakse. Tegelikult võib sundimine esile kutsuda isegi vastupidise efekti ning me hakkame pingutatult tegema samu asju. /Veronika Raudsepp Linnupuu/

Iga asja jaoks on oma aeg. Vahel tuleb edasi liikuda, selleks, et tunda end elavana. Vajadus pidevalt muutuda ja kasvada süveneb seda enam, mida vähem meid selleks sunnitakse. Tegelikult võib sundimine esile kutsuda isegi vastupidise efekti ning me hakkame pingutatult tegema samu asju.

Murrangulistel aegadel näib valikutespekter lõputu, kuid iga valik pole just meeldiv. Oma otsused tehakse parimat soovides ning maksimaalset oodates. Kuid õnnestumise või ebaõnnestumise tõenäosust saab tihtipeale hinnata vaid retrospektiivis. Siiski aitab otsustamisel palju kaasa adekvaatne enesehinnang ning oma isiklike ambitsioonide selge sõnastamine. See, kes meist saab või milliseid ameteid me oma elu jooksul peame sõltub väga paljust – meie sotsiaalsest taustast, vaimsetest võimetest, soovidest, ka juhus ning pidev muutumine omab suurt osa. Spetsialistide väitel on tänapäeval suurim ebastabiilsuse allikas just töö ning seda ajast tingitud kiiruse ja valikuterohkuse tõttu. Enam ei saa elada nagu vanasti – kool, erialaharidus ja seejärel kindel töökoht pensionini, ilma igasuguse vajaduseta end pidevalt koolitada ning kellegagi igal sammul isegi lihtsama ametiposti säilitamise nimel konkureerida.

Nüüd pole enam midagi erilist, kui terve, uudishimulik ja elujõuline inimisend iga viie või kümne aasta tagant uue eriala omandab ja mitmes vallas ka ametialaselt tõestada suudab. Küsimus ongi selles, et töö, mis kahekümneaastasele on põnev ja arendav, ei pruugi kolmekümnendates aastates pereinimesele enam nii palju lisaväärtust pakkuda, et selle palga ja tingimuste juures sooviks seda edasi teha. Ise ollakse kriitilisem, põnevus hakkab kaduma ning pidev samade tuuleveskitega võitlemine nüristab. Eriti hästi paistab sellisest läbipõlemisest tulenev kaadrivoolavus paraku silma just noortesfääris töötades, kus inimesed on toredad, kuid palgad kasinad ja pidev ebastabiilsus rahastamise osas hävitab mõne aastaga ka kõige missioonitundelisema ning motiveerituma inimese soovi end edasi kurnata. Pealegi on selle töö viljad üsna abstraktsed ja mõõdetamatud. Noorsooametnikele, kes suudavad oma töös ka peale viit tööaastat piisavalt sünergiat luua, et teisi vabatahtlikult neid toetama ning kaasa tegema nakatada, väärivad tunnustust. Selliseid ameteid, mis nõuavad kogu hingest pühendumist, töönädala ajapiirangutesse silma kinni pigistades ning palganumbritest tulenevat ahastust ignoreerides ühiskonna suuremat tunnustamist on veelgi – meedikud, tuletõrjujad, pedagoogid, kultuuritöötajad jne.

Õnn ei ole rahas, kuid paraku näitab meie tööpanuse väärtustamist just kontoseisu peegeldav number palgapäeval. Siinkohal on kitsarinnaline kutsuda inimesi üles palgatõusust loobuma, kui hinnad ometigi pidevalt kerkivad. On veelgi kitsarinnalisem eeldada, et inimesed rahulduvad ka aasta-kahe pärast nende tingimustega, mis neile tööle asudes pakutakse. Seega võiks iga tööandja, kes huvitub oma kaadri ühtsusest ja kvaliteedis koondada tähelepanu personali arendamisele. Inimestele meeldib areneda. Perspektiiv teha tööd, mis pakub võimalust paremini teenida ning on ühtlasi ka vaimselt rahuldav, on unelm, millest hakatakse kindlasti kinni. Vahel liigagi mõtlematult ja kohvipaksu pealt ennustades. Õnneks saab nüüd oma võimeid ja võimalusi professionaalsete karjäärispetsialistide abil igas maakonnas ja tööbüroos testida. Karjäärikeskuste (olemas ka personaliotsingukeskkondade ja Eesti Tööturuameti juures) ning ka noortele suunatud portaali Rajaleidja.ee veebilehekülgedel ringi kiigates saab natuke abi ka ilma spetsialisti vahendamiseta enda adekvaatsemaks hindamiseks ning valikute ja soovide paremaks kaardistamiseks.

Inimesed – olge julgemad ja uskuge endasse! Väärtustage seda, mida oskate ja tahate juurde õppida. Seda, mida tunnete, et peate juurde omandama oma elukvaliteedi ja isiksuse arendamiseks. Elu on piisavalt pikk, et esimese ettejuhtuvaga mitte leppida ja vahel ka otsast alustada, kuid siiski liiga lühike, et seda mõttetult raisata. Alles avastamist ootavaid võimalusi on palju, kunst on neid näha ja ära tunda. Olge õnnelikud ja terviklikud!

Veronika Raudsepp Linnupuu
veronika@buduaar.ee

 
 

…………………………………….

AVATUD BEEBIBUDUAAR – Persoonilood, beebipäevik, beebi- ja pereuudised, erinevad huvitavad artiklid ja palju muud huvitavat! Tule vaata ja kommenteeri: http://www.buduaar.ee/beebi/. Iga nädal loosime välja ka auhindu lugejate ja kommenteerijate vahel!

…………………………………….