Katrina kaotab kaalu: kes kardab jaanipäeva ja puhkust?!

Katrina kaotab kaalu: kes kardab jaanipäeva ja puhkust?!

Puhkus möödus märkamatult ja olen taas sukeldunud argiellu. Hetkel on kiire ja ainult töö, töö… Täpselt samamoodi, nagu enne puhkusele minekut. Loodan võimalikult kiiresti taastada trennis käimise rutiini, aga see kipub ajapuuduse tõttu küllaltki raskeks. Plaanis oli ju puhkuse ajal trenni teha rohkem kui muidu ning toitumiskavast võimalikult täpselt kinni pidada. Võin öelda, et miski ei läinud plaanipäraselt. Tagantjärele mõeldes tundub kuidagi naiivne arvata, et oleksin olnud igapäevaselt rutiinis ajal, mil rutiinist proovitakse just välja murda.

Puhkus möödus märkamatult ja olen taas sukeldunud argiellu. Hetkel on kiire ja ainult töö, töö… Täpselt samamoodi, nagu enne puhkusele minekut. Loodan võimalikult kiiresti taastada trennis käimise rutiini, aga see kipub ajapuuduse tõttu küllaltki raskeks. Plaanis oli ju puhkuse ajal trenni teha rohkem kui muidu ning toitumiskavast võimalikult täpselt kinni pidada. Võin öelda, et miski ei läinud plaanipäraselt. Tagantjärele mõeldes tundub kuidagi naiivne arvata, et oleksin olnud igapäevaselt rutiinis ajal, mil rutiinist proovitakse just välja murda.

Kaks puhkusenädalat veetsin Võrumaal, sekka ka mõned päevad Lätimaal. Võtsin kaasa isegi ratta, et võimalikult palju sõita. Kui aus olla, siis ringi veeresin kahe nädala jooksul ainult ühel korral ja sellelgi päeval sadas vihma. Hoopis innukam olin seekord jooksmisega. Endalegi üllatuseks tundsin, et see tegevus meeldis mulle sel hetkel rohkemgi kui rattasõit. Võib-olla mängis rolli ka teadmine, et jooksmine põletab rohkem kaloreid ja hoiab pulssi pidevalt rasvapõletustsoonis. Jalalihasedki andsid pidevalt tunda, et sealgi midagi olemas on. Päevast päeva kiirenes ka samm ning tempo tõusis. Jooksuring oli 4 km pikk, alustasin neljakümne minutiga, hiljem jooksin selle maa läbi juba kolmekümne minutiga. Kelle jaoks vähe, kelle jaoks palju. Aga minule kui algaja jooksjale piisav. Regulaarselt jooksmas käivad inimesed pidavat teadma, milline on ideaalne jooksutempo. Sellises tempos joostes olevat jalad piisavalt lõdvestunud, süda lööb ühtlaselt ja tundub, et nii võiks joosta igavesti. Harjutamisruumi on mul veel piisavalt tundmaks, et muudkui jookseks ja jookseks.

Vahepeal saabus ka jaanipäev, mida ma ausalt öeldes isegi kartsin. Eestlastele seostuvad ju pühad ikka söömise ja joomisega. Sõin ka üht-teist ja kolmandat ning kramplikult toitumiskavast kohe kindlasti kinni e hoidnud. Jaanipäevaks oli valminud ka hulganisti maasikaid, seega otsustasin, et söön maasikatest kõhu täis, siis ei isuta šašlõkk ka nii palju. Ja kokkuvõttes ei söönudki ma liha üleliia ja maasikad täitsid kõhu väga hästi. Isegi siidrit lubasin endale piiratud koguses üle pika aja. Muidugi, eks ma alati pärast mõtlen, kas oli ikka vaja ja oleks pidanud rohkem pingutama ja vastu seisma kiusatustele. Tihtipeale oleks vist hoopis targem endale andeks anda ja enda süüdistamine kõrvale jätta. Tean omast kogemusest, et see võib viia pigem juba selliseks stressisöömiseks, et ah kui üks kord läks, mis seal ikka, täna veel ja nii veereb see lumepallina edasi.

Peale jaanipäeva ma vist enam eriti jooksma ei jõudnud, sest läksin esialgselt mitteplaneeritud mitmepäevasele väljasõidule Lätimaale. Reisil oli lisaks vaatamisväärsustele ettenähtud palju erinevaid degusteerimisi, alustades juustudest, jogurtitest lõpetades ekstreemsemate maitseelamustega nagu näiteks jäätis serveerituna rucola-võilillelehtede salatil sinihallitusjuustu ja päikesekuivatatud tomatitega. Sellised toiduelamused seekord ja kodujuustu väga menüüs ei olnud.

Viimase nädalavahetuse lõpetasin siiski aktiivselt ja sportlikult, mil külastasime Otepääl seiklusparki. Minu jaoks esmakordne kogemus ning palju sai nalja tehtud selle üle, et olen vähe veel jõusaalis käinud, kuna kätes pole veel piisavalt jõudu. Siiski ületasin end ja tegin läbi kõik rajad ning lõpus sai veel lend Tarzani köiegagi ära tehtud, mis siis, et vähemalt  10 minutit jalgade värisedes ääre peal istusin. Alla oli ju vaja kuidagi saada ja õhulend vajas ka tegemist. Väga mõnus ja sportlik viis veeta mõni tund looduses. Unustasin kahjuks pulsikella maha, huvitav oleks olnud jälgida, kas ainult adrenaliinist tekkiv kõrge pulss kulutanuks rohkelt kaloreid.

Kindlasti ootasid paljud, et millised on siis tulemused peale kahte nädalat olles jälginud uut toitumiskava. Nagu aru saite, pean kahjuks pettumuse valmistama ja ei saa oma kogemusi veel jagada. Puhkusele minnes ma ei võtnud otseselt puhkust  kaalulangetamisest, aga samas tundsin end vabamalt. Viimasel ajal on mind siiski kimbutanud suurem magusaisu ja seda juba pikemat aega. Söön igapäev küll paar teelusikatäit kreekapähkliõli, mis peaks selle vastu aitama, aga päris leevendust ei saa. Seega sai ka magusaga patustatud. Ebaregulaarsusest põhjustatud olukord viis selleni, et põhirõhk seisnes kahe nädala jooksul pigem kehakaalu säilitamisel kui langetamisel. Aga range režiim ei viiks nagunii pikalt edasi ja seetõttu ma ei vaevle süümepiinades, sest elus peab mingeid rõõme ka olema ja kui söömist ei naudi, mida siis veel. Seega, sel korral väga suurt kaalulangust ei ole, siiski on minimaalselt, mis on parem kui mitte midagi.

Tegelikult on 10 kg kaalukaotust andnud väga hea enesetunde ja alles hiljuti tabasin end mõttelt, et mul ei ole ju millegi üle viriseda. Tavaliselt on alati välja minnes probleem, mida selga panna, sest siit ja sealt pigistab või miski ei sobi jne. Mõned nädalad tagasi, õhtul end välja sättides, tekkis kummaline tunne, et ma ei saa ju minna kuhugi, sest jälle kleit kitsas või muud hädad ning sel hetkel turgatas pähe, et probleemi ju ei ole. Kleit sobis ning tundsin selles end hästi, lihtsalt see vana tunne võttis kuidagi ootamatult võimust, mille kiiresti maha surusin. Muidugi ei ole see kaalunumber veel see, mida näha sooviksin, aga põhiline on siiski juba paranenud enesetunne ja eelkõige enesekindlus.

Kaal:

7.02 – 81,5 kg

17.06 – 70,2 kg

2.07 – 69,9 kg


Nautigem suve!

Katrina