Reklaam sulgub sekundi pärast

ÄREVUSHÄIRETE ALL kannatav Kristi: olen alustanud antidepressantidega, lõpetanud ja alustanud uuesti

Buduaar

Kristi varik
Kristi varik

Kristi Varik on noor ja tegus Eesti naine, kes räägib avameelselt oma teekonnast paranemiseni.

Ärevushäirete all kannatav naine pani kirja oma ilustamata mõtted, millest võib ehk nii mõnigi naine abi ja toetust leida.

"Proovisin meenutada, millal ma esimest korda depressiooni diagnoosi sain, aga ei suuda seda meenutada. Tahaksin öelda, et 2018, aga see võis olla ka aasta varem või hiljem. Eriti vahet sellel ei olegi, sest praegu tean ka ise, et tegelikult oli mul kerge depressioon juba kaua enne seda ja mõõdukas depressioon vähemalt aastast 2011. Sel ajal ei osanud ma lihtsalt abi küsida ja arvasin, et ilmselt tunnevad kõik emad end niimoodi. Tuleb välja, et õnneks siiski mitte.

Olen viimased 5 aastat tublisti tegelenud sellega, et paremas kohas olla. Viimased 3 aastat on see tegevus olnud eesmärgistatud ja pigem väga teadlik, sisaldanud nii psühholooge, psühhiaatreid, ravimeid, ajustimulatsiooni kui kõike muud. Olen saanud selle aja jooksul mõne diagnoosi veel lisaks ning oleme ka paar korda aru saanud, et esmane diagnoos on muutuv. Olen alustanud antidepressantidega, lõpetanud ja alustanud uuesti. Olen katsetanud erinevaid teraapiavorme ja kolme erinevat, aga pädevat psühholoogi ning olen proovinud nelja erinevat ATH rohtu. Olen proovinud, pingutanud, avanenud, tööd teinud, jaganud ja arenenud. Olen alustanud ja LÕPETANUD kogemusnõustajaks õppimise ja leidnud vist lõpuks enda suuna.

Ja olen ikka vahel täiesti lukus.

Olen praeguse psühholoogiga teinud skeemiteraapiat üle 12 kuu. Ta meeldib mulle, tema ATH teadlikus on hea, ta on rahulik ja konkreetne ning ta annab mulle tõuke, kui vajan ja laseb vaikida, kui soovin. Meie viimasel kohtumisel tegime me minu jaoks üsna rasket harjutust ja ta oli selle käigus leebe aga ütles välja selle, mida ma ise olin mõelnud: ikka veel on minu kaitsemüür nii tugev, et Kaitsev-Kristi on nii domineeriv, et Päris-Kristit on näha vaid kildudena.

See on vajalik aga ka valus märkamine: nii pikk tee on käidud, nii palju kogetud ja õpitud aga nii palju on veel ka minna. Ja vahel on see nii-niii raske, sest kuigi ma tean, mida ma pean tegema, siis ma praegu ei oska seda või ei ole selleks lihtsalt valmis.

Kuidas end päriselt avada, nii et ühtegi kaitsekihti enam peale ei jää? Kas olen ainus kellele see tundub hirmus? Kuidas lasta end lõpuni kedagi usaldada?
Ma ei tea veel vastust aga ma tean, et leian selle. Proovides, katsetades ja uskudes."