Diivanikartulist elu parimasse vormi

Käes on veebruar ning täpselt üks kuu on möödas kõige populaarsemast  uusaasta lubaduse andmisest – hakkan trennis käima. Kui paljud teist selle lubaduse andsid? Kui paljud teist on suutnud lubadust täita? Kui tundub, et motivatsioonist jääb puudu, ja et sport pole ikka minu jaoks, siis tasuks kindlasti antud lugu läbi lugeda. Hoiatus, peale artikli lugemist võib tekkida vastupandamatu soov trenni minna!

Pamela Eesmaa (25), endine terviseajakirjanik ja praegune turundusspetsialist, oli veel paar aastat tagasi aktiivsest eluviisist nii kaugel, kui üldse olla saab. Praegu aga ei kujuta ta oma elu ilma spordita kuidagi ette ja sellest on saanud elustiil. Küsisime Pamelalt,  kuidas ta leidis tee spordini ja milliseid soovitusi ta teistele algajatele sportlastele jagab.

Pamela, kuidas Sa leidsid tee spordini?
Olen terve elu olnud tüüpiline diivanikartul. Või lausa kartulipuder. Ma tean väga hästi keskmise eestlase liikumisharrastust – 11 kuud mõtlen, et tuleks trenni teha, leian motivatsiooni, uhan 30 päeva korralikus rütmis ja ülejäänud 11 kuud mõtlen uuesti, et peaks trenni tegema. Ma tean, mis on ajapuudus, kehv ilm, väsimus, muud kohustused ja kõige paremini nende ühist nimetajat - ma ei viitsi! Terviseajakirjanikuna töötades tuli mul tõdeda, et vorm on mul tegelikult päris kehv. Kui trennitest ajas köhima ja kodus külmkapini kõndides lõi pulsi katuseharjale, siis ega see mind väga heidutanudki.
Ühel järjekordsel motivatsioonilainel otsustasin alustada jooksutreeningutega. Ja nii, et seekord põhjust tagasi pöördumiseks pole. Avasin avaliku blogi, kirjeldasin igat trenni detailselt ja lugesin igat päeva, mil astusin aktiivsemat teed.

Treeninguid on väga erinevaid, miks Sa valisid just jooksmise?
Jooksmine tundus minu jaoks sobilikum seetõttu, et ta ei küsi aega, ilma, kohta, rahakotti. Ma võin joosta vanades kaltsupoe dressides või kalli firmamärgi all - paremaks või halvemaks ma sellest ei muutu. Ma võin minna hommikul või hilja öösel. Tee on alati avatud ega oma lahtiolekuaegasid. Ma ei pea end asfaldi jaoks meikima või lõhnastama, end talle näitama - ma saan olla päris mina. Ta ei pahanda ega vanguta pead, kui olen olnud haige või kaugel ära ega ole suutnud talle külla tulla.
Jooksmine on muutnud mind paremaks. Ma ütlen alati - teele luua seljas, tagasi inimesena. Jooksmine on minu jaoks nagu meditatsioon - hetk iseenda, oma mõtetega, ka täielik lahtilaskmine mõtetest, eemaldumine kõigest raskest ja igapäevasest. Võimalust põletada stress ära parimal viisil.

Kui tihti Sa spordiga tegeled ja kuidas Sa leiad muude asjatoimetuste kõrvalt aega sportimiseks?
Aja leidmine tähendab lihtsalt prioriteetide sättimist. Kas ma olen tund aega Facebookis, surfan niisama ringi või lähen välja? Kas ma vaatan tund aega telekat või investeerin oma tervisesse? Kas ma lähen reede õhtul sõpradega välja või jõuan tunnikese hiljem, paremas vormis? Pole olemas ajapuudust, vaid valikute tegemine. Jooksen kolm-neli korda nädalas ja seda pole sugugi keeruline ajagraafikusse mahutada. Olen seda suutnud teha kaheaastase lapse, abikaasa, kontoritöö, mitmete lisatööde kui ka kursuste kõrvalt. See on parim aeg päevast, sest see aitab mul kõigesse eelmainitusse paremini ja kvaliteetsemalt panustada - ausalt!
Rääkimata sellest, et tervis on suurim kingitus, mida me suudame oma lastele pärandada. Kui neil on tervist, siis saavad nad kõigega siin elus hakkama. Mul on hea meel, kui ma panen peale pulsivöö ja sätin kella, siis teab mu kahene tütar juba öelda: "Emme läheb jooksma!" Ootan kannatamatult, millal me seda koos teha saaksime. See oleks maailma kõige parem kvaliteetaeg!

Vahel tunnevad kõik tüdimust, eriti pimedatel sügisõhtutel. Kas ja kuidas Sa motiveerid ennast trenni minema, kui tegelikult tahaks hoopis kodus diivani peal pikutada?
Kuid ma ei eitagi, et see kõik on nii lihtne ja need paar aastat uut harjumust on läinud kergelt. Ma ei tea, kuidas kõik teised suudavad seda teha niivõrd kergelt, kuid minu jaoks on jooksurajale siirdumine paras piin. Ma tean juba hommikul, et mul on jooksupäev ja mõtlen endale kümneid vabandusi, miks ma just täna ei peaks minema. Mida lähemale jõuab kätte trenniaeg, seda loiumaks ja trotslikumaks ma muutun. Vahel panen tund aega varem dressid selga, et end kuidagi ära petta, et väljumine saab olema lihtsam.
Ja kui ma olen 300 meetrit ära jooksnud, siis olen enda üle sama uhke kui Nobeli preemia laureaat. Tunne, mis valdab pärast trenni - see on juba teisest dimensioonist. Uhkustunne, millega mõned räägivad oma uuest autost, majast, tööprojektist, on võrreldav sellega, kui räägid oma läbitud distantsidest, -20 kraadiga talvel jääl lippamisest või paranenud rekordist. Need hetked aitavad edasi rühkida.
Lisaabijõuna kasutan treeningupäevikut, et hoida oma arengul silma peal ja imetleda statistikat, mis sunnib ikka edasi pingutama. Lisaboonuseks on rahvaspordiüritused, mille melu tekitab tunde pürgida olümpiakoondisesse. Kes tahab seda kõike kogeda, siis peamine - tuleb alustada!

Millised on Sinu soovitused inimesele, kes tahaks alustada jooksutreeningutega, aga ei tea kust alustada?
Ega kõik ei peagi jooksma. Maailma parim viis liikumiseks on ka kõndimine ja sellega on lihtne alustada. Kui mingil hetkel tunned, et tahad joosta, jookse siis! Välja minemiseks peab end sundima, aga see, kuidas end liigutad, pole enam nii oluline.
Ja ära karda eesmärke valjult välja hüüda, et tekiks kohustus edasi pürgida ja piinlikkustunne võimaliku loobumise korral. Mul on hea meel, et ma täna nendele küsimustele vastan, sest ma hakkasin juba pabistama, kuidas ma küll pimedas teele viitsin minna ...

Pamela blogi saad lugeda siit ringonvorm.blogspot.com/p/blogijast.html