Kirjanik Imbi Paju Nõukogude Liidust: vatti pidi tutvuste kaudu hankima, puudusid tampoonid ja sidemed…

18 kommentaari
Kirjanik Imbi Paju Nõukogude Liidust: vatti pidi tutvuste kaudu hankima, puudusid tampoonid ja sidemed…

Imbi Paju on Eesti kirjanik ning filmilooja, kes suure osa oma elust on pühendanud minevikule. Mitte minevikus elamisele, vaid  mälestuste väljatoomisele avalikkuse ette. Tema on see naine, kelle ajaloolised filmid („Tõrjutud mälestused” ja “ Soome lahe õed”)  ning teosed „Kõige taga oli hirm” ja „Tõrjutud mälestused” (raamatuna) on inimeste silmad avanud ja loodetavasti pannud mõtlema teisiti – julgemini!

Imbi Paju on Eesti kirjanik ning filmilooja, kes suure osa oma elust on pühendanud minevikule. Mitte minevikus elamisele, vaid  mälestuste väljatoomisele avalikkuse ette. Tema on see naine, kelle ajaloolised filmid („Tõrjutud mälestused” ja “ Soome lahe õed”)  ning teosed „Kõige taga oli hirm” ja „Tõrjutud mälestused” (raamatuna) on inimeste silmad avanud ja loodetavasti pannud mõtlema teisiti – julgemini!
 
Kõige uuem teos „Kõige taga oli hirm,” mis ilmus koostöös Soome menukirjaniku Sofi Oksaneniga, tuli alles müüki. Imbi nõustus Buduaarile rääkima, kuidas saadi Sofiga jutule ning kuidas raamat kokku pandi. Naised said omavahel kokku aastal 2008 ning mõlemal oli selleks ajaks seljataga Eesti okupatsiooni ja küüditamist käsitlevad projektid. „Mina raamatu ja filmiga „Tõrjutud mälestused” ning Sofi „Stalini Lehmade”  näidendi ja raamatuga „Puhastus,” mis sai lugejatelt nii hulgaliselt vastukajasid, et otsustasime anda välja teatmeteose, mis annaks tekkinud küsimustele vastuse,” meenutab Imbi.
 
„Kõige taga oli hirm” keskendub Nõukogude Liidu hirmuvõtetele, mida kasutati eestlaste ning meie riigi üle. Mida kartis aga Imbi Paju tol ajal kõige enam? „Ma olin kahest asjast  tõsiselt šokeeritud. Esiteks siis kui metsaülemast isa kutsuti KGBsse ülekuulamisele. Keegi oli minu isa peale valekaebuse esitanud. Inimesed ei võinud üksteise peale loota. Tavaliselt oli nii, et kodudes räägiti üht, kuid väljaspool midagi muud. Teiseks šokeeris mind alkoholism. Häid kingi, isegi kena aluspesu ja ka vatti pidi tutvuste kaudu hankima, puudusid tampoonid ja sidemed,” meenutab Imbi seda rasket aega.
 
Kindlasti on paljud, kes Nõukogude aega näinud ja selles elanud, nõus, et just naisterahvaste elu oli raskem, kuna puudusid näiteks rasestumisvastased vahendid. Selle tõttu oli abortide arv suhteliselt kõrge. „See asjaolu tegi naise elu üsna hirmuäratavaks, eriti noore tüdruku silmis. Mind häiris see, et koolis polnud vaba loovat mõtlemist ega saanudki olla, sest sõnavabadus oli piiratud. Pidid pidevalt mõtlema, et räägiksid süsteemile sobivaid mõtteid, mitte seda, mida ise asjast arvad”. Selline elu  viis noore naise muusika ning ilukirjanduse juurde – need aitasid tolleaegse olukorraga toime tulla.
 
Imbi on veendunud, et isegi sündides praegusesse ühiskonda ei oleks ta teistmoodi inimene. Kindlasti oleks arengule kaasa aidanud sugulased, keda tal kahjuks Nõukogude korra tõttu enam ei ole.  „Minu isa vanaisa õpetas minu isale lapsepõlves mitmeid keeli. Ta oli ka kohaliku vaimuelu kujundaja, kuid viidi Siberisse, kus nälja ja haiguse tõttu suri. Vanavanaisa surmaga kadus ka see vaimne järjepidevus, mida tore ja terve suguvõsa inimesele annab,” räägib kirjanik.
 
Tõsisemalt kirjutama ning enda tõelisi emotsioone ning kogemusi hakkas ta kirja panema siis, kui Eesti sai iseseisvaks riigiks. See oli Imbi inspiratsiooni aluseks, mis pani ta uuesti õppima ning rääkima ilma hirmu tundmata.
 
Küsime, kas kirjanik Venemaa ees hirmu ei tunne, kuna võtab nii julgelt sõna? Saame vastuseks kindla “Ei”. Teda kurvastab teadmine, et tema Venemaa intellektuaalidest tuttavad lausa kardavad oma elu pärast. „Mul on neist südamest kahju. Näiteks pärast oma uue dokumentaalfilmi „Soome lahe õed” Brüsseli esilinastust korraldas mu sõbranna, Euroopa parlamendi inimõiguste komisjoni esinaine Heidi Hautala, õhtusöögi. Sellest võtsid osa ka vene haritlased. Nende hulgas polnud kedagi, kelle lähedasi poleks tänapäeva Venemaal tagakiusatud või mõrvatud,” teab Imbi rääkida.
 
Samal õhtusöögil viibis ka mõrvatud ajakirjaniku Anna Politkovskaja poeg ja nende advokaat, kes leidis hiljuti oma autost elavhõbedat, mis avastamatuse korral oleks võinud ta ka tappa. „Sellise olukorra baasilt lähtudes elame meie  Eestis suures vabaduses,” leiab kirjanik.
 
Raamatuga „Kõige taga oli hirm” soovib Imbi, et see paneks inimesi mõtlema eksistentsiaalsete probleemide üle ning tajuma, kui suur on õnn, et Eestis on vabadus! „Mõtleme selle üle, kuidas väärtustada selles vabaduses enda elu. See raamat võiks olla gümnaasiumites toetavaks õpperaamatuks,” räägib kirjanik Buduaarile.

Autor: Annika Ülejõe, Buduaar.ee toimetaja