Koolilapse ema raskest koolikotist: tütrel on seljavalu ja õlgadel verevalumid!

Tahaks kuhugi kaevata, aga pole kuhugi kaevata, sest kes mina olen, et keegi minu mure pärast midagi muudaks. Aga minu mure on tegelikult kümnete tuhandete emade mure. Olen lihtsalt nõutu, sest kui tavakodanikud peavad seadustest kinni pidama, siis riigiasutustele seadused ilmselgelt ei kehti. Jutt on minu lapse koolikotist, mis on juba viis aastat ehk esimesest klassist peale kaks korda raskem, kui haridusseadus lubab. Koolis kehitatakse õlgu ning tarbijakaitse ütleb, et pole nende pädevus.

Kool on käinud sel aastal vaevalt kaks nädalat, aga minu 5. klassi lapse õlgadel on verevalumid ja öösiti määrin talle valuleevendavaid salve, sest koolikoti raskus on lihtsalt ebanormaalne. Käisime eile perearsti juures, kes soovitas lapsel massaažis käima hakata, et ei tekiks püsivaid kahjustusi, nagu näiteks selgrookõverdumist, valet rühti ja kroonilisi seljavalusid, aga kust ma peaksin selle raha võtma? Olen sel aastal iga päev kotti kaalunud ja ilma spordikooli ning muude huviringide asjadeta kaalub lapse koolikott 6 kg. Kui aga oli kehalise tund või mõni muu lisaasi kooli vaja võtta, siis rekordiks sain 8,2 kg. 

Eesti Vabariigi haridusseaduse järgi võib 1.-3. klassi õpilase koolikott kaaluda koos sisuga kuni 3 kg, 4.-6. klassis on selle ülempiiriks 3,5 kg ning 7.-9. klassi õpilaste koolikott võib kaaluda kuni 4,5 kg. See on seaduses kirjas, aga kes peaks seda seadust täitma?

Ma saan ideaalselt aru, et õpetajad ei saa midagi selles osas ette võtta. Nemad ei saa tunde ära jätta või lubada lastel õpikuid koju jätta, sest koolis ei ole piisavas koguses varuõpikuid, nagu see minu kooliajal oli. Ometigi arvan mina, et nende õpikute edasi-tagasi tassimine igapäevaselt kulutab ka raamatuid rohkem kui see, et kool võiks osta kaks eksemplari iga lapse jaoks - üks kodus õppimiseks ja teine koolis kasutamiseks. Tegelikult pole isegi vaja iga lapse jaoks, kuna tunniplaani saab teha nii, et paralleelklassides ei oleks samal ajal sama tundi ja üks kooliõpik võib liikuda paralleelklasside vahel. 

Kuna meie pere elab pisut linnast väljas ja laps käib koolis linnas ning peab sinna sõitma kahe ümberistumisega. Oleme asjad nii lahendanud, et kui lapsel on trennipäevad, siis jätab isa tööl lõunapausi tegemata ja sõidab koolipäeva lõpus kooli juurde, et koolikott trennikoti vastu välja vahetada. Aga igavesti see nii ju kesta ei saa ja igal perel pole ka sellist võimalust. On olnud hommikuid, kus ma aitan lapsele koti selga, sest see on nii raske, et ma näen, et tal on raskusi selle selgapanemisega. Ja siis ta astub nagu vaevatud vanatädi- keha ettepoole kallutatud, et tasakaal säiliks ja koolikott teda selili ei tõmbaks. Minu tütar kaalub 35kg ja tõenäoliselt on temast veel palju nääpsumaid 5. klassi lapsi, aga ega ka 4. klassis väga midagi teistmoodi ei olnud. Verevalumid õlgadel on siiski esmakordne kogemus.

Sel aastal oli lapsega teemaks ka kooliranitsa väljavahetamine nn moodsa koolikoti vastu. Teised klassis olla hakanud kandma õlakotte ja ka meie tütar soovis sama teha. Mina siiski võitsin selle kodusõja ja laps käib ranitsaga koolis ning olles selle murega juba aastaid tegelenud, otsisin välja ühe spetsiaalse selga toetava, aga võimalikult kerge (800 g) kaaluva ranitsa. Hind oli soolane, aga oma lapse tervis ju kõige olulisem. Südamest on kahju nendest lastest, kes tassivad iga päev 6-7 kg ühe õla peal. Paljud vanemad pole tõenäoliselt kaalunud, palju lapse õlakott kaalub ja pole ka tutvunud nende terviseohtudega, mis praegu või hiljem kaasneda võivad. Üldiselt võiks ka meie tervishoiusüsteem siin sõna võtta, sest kokkuvõttes peavad nemad neid kulusid tulevikus katma hakkama.

Muide, naljaviluks kaalusin ka oma asjadest pungil õlakoti ära, millega tööl käin ja kus on sees rahakott, telefon, kosmeetikakott, võtmed, kamm ning arvuti ja see kaalus vaid 3,2 kg. 

Lõpetuseks tahaksin paluda, et ka teie, armsad emad, homme oma lapse koolikoti üle kaaluksite. Ja äkki koos mõtleme midagi välja ning pakume oma koolidele lahendusi, et lapsed ei peaks nii raskeid kotte tassima ja valude käest piinlema.

Ühe Tallinna koolilapse ema