Maailmakuulsate dieetide plussid ja miinused! Kommenteerib Mai Maser

6 kommentaari
Maailmakuulsate dieetide plussid ja miinused! Kommenteerib Mai Maser

Aegumatu tõde on see, et sa oled see, mida sööd. Buduaar võttis vaatluse alla seitse kõige populaarsemat dieeti ning uuris koos tunnustatud toitumisteadlase Mai Maseriga välja, millised on nende kuulsate salendajate plussid ja miinused.

Aegumatu tõde on see, et sa oled see, mida sööd. Buduaar võttis vaatluse alla seitse kõige populaarsemat dieeti ning uuris koos tunnustatud toitumisteadlase Mai Maseriga välja, millised on nende kuulsate salendajate plussid ja miinused.

 

Atkinsi dieet

Atkinsi dieet soovitab piirata süsivesikute tarbimist esimese paari nädala jooksul kestva kohanemisfaasi ajal, seejärel suurendatakse nende hulka menüüs vähehaaval. Säilitamisfaasis on süsivesikud lubatud väikestes kogustes, et hoida kontrolli all insuliini vabanemist.  Piiratud süsivesikute hulk vallandab kehas nälgimisstaadiumi, sest aju, närvisüsteemi ja vere normaalne funktsioneerimine sõltub süsivesikutest saadavast glükoosist. Selle dieedi põhjustatud kilode kadumine on suurel määral põhjustatud veekaotusest tingitud osalise rasvapõletamisega ning seepärast soovitatakse Atkinsi dieedi ajal ohtralt vett tarbida. 

+  Dieediprogrammist hoolikalt kinni pidades on Atkinsi dieet väga efektiivne kaalulangetaja, sest lubatud on tarbida suurtes kogustes proteiini, mis omakorda tõstab sinu “head” kolesterooli. 

+ Kuigi süsivesikud on keelatud, on lubatud loomsed valgud, kõrge rasvasisaldusega kala ja liha, mille söömisel püsib täiskõhutunne pikka aega ning ei teki näljatunnet.  

+ Veresuhkru tase hoitakse ühtlane. 

+ Dieet lubab palju juua. 

+ Vitamiinide ja mineraalainete defitsiidi korvamiseks kuuluvad dieedi juurde (eriti autori enda kauplusest müüdavad) vastavad vitamiinpreparaadid. 

– Organism nälgib, sest kaal langeb süsivesikutevaese toidu ning üldise madala kaloraaži arvelt. See võib avalduda halvas enesetundes, nõrkuses, väsimuses, nahalöövete tekkimises ja isegi krampides.  

– Süsivesikutest, mis selle dieedi puhul on keelatud,  saadav glükoos on aju, südamelihase, neerude, lihaste ja vere normaalsete ülesannete täitmiseks (põhiainevahetuseks) esmavajalik. 

– Süsivesikute asemel rasva kasutamine energeetiliseks otstarbeks ei ole organismile ohutu protsess. Nälgimise ajal korraldub organismi metabolism ümber ja hakkab võtma energiat rasvhapetest, lõhustab need ja moodustuvad ketokehad, mis on „toiduks“ kõigile kudedele. Ketokehade moodustumine on küll vajalik energia saamiseks, kuid kui neid tekib liiga palju, ei suudeta neid enam kasutada ja jääke neerude kaudu välja viia. Ketokehad kuhjuvad veres, tõstavad selle happesust ja kujuneb ketoatsidoos, mis on kahjulik nii neerude tööle kui ka hormonaalsele tasakaalule. 

– Üldkaloraaži vähendamisega vähendatakse ka puu- ja köögiviljakoguseid, mistõttu ei saa organism vajalikus koguses kiudaineid, vitamiine ja mineraalaineid ning mikroelemente.   

– Rohke veejoomisega suureneb uriini eritumine ning koos sellega viiakse organismist välja ka mineraalaineid. Eriti ohtlik on kaltsiumi väljaviimine, sest see suurendab osteoporoosi tekkevõimalust. Kuna Atkinsi dieet on olnud aastaid populaarne, on selle kohta ka mitmeid uuringuid ja paljudes neist on hoiatatud selle kasutuselevõtmise eest. Tõenäoliselt võib see sobida meditsiinilistel põhjustel korraldatud kiireks kehakaalu langetamiseks arsti kontrolli all. 

Taimetoitlus

  Taimetoitlased ei söö liha – ei punast, kana-, kalkuni-, sea- ega kalaliha. On olemas palju taimetoitluse liike: rangemad vormid eeldavad ainult taimse toidu tarbimist ning leebemad lubavad süüa ka kala ja mereande. Lakto-taimetoitlane tohib juua piima ja süüa piimatooteid, ovo-vegetaarlane sööb ka mune. Peamine põhjus, miks öeldakse lihatoodetele „ei“, on see, et liha sisaldab palju kolesterooli ja koormab organismi. Tähtis on ka fakt, et loomatoidule lisatakse trankvilisaatoreid, hormoone, antibiootikume ja teisigi preparaate. Seejärel läbib liha nitraatide ja nitrititega töötluse. Kõik need keemilised ained satuvad lõpuks ka inimese organismi ja ükski lihas sisalduv mineraal ega vitamiin ei suuda keemia hukatuslikku mõju kompenseerida. 

+ Taimne toit sisaldab palju kiudaineid, mis seovad organismis vett ja tekitavad täiskõhutunde. Lisaks veel rikkalikult C-vitamiini, B-rühma vitamiine ning antioksüdante, mis vähendavad vähkkasvajate tekke ohtu.

+ Tõeline taimetoitlane tunneb väga hästi kõiki toiduaineid ja nende toitainelist koostist.  

+ Taimetoitlastel esineb harvem  kõrgvererõhktõbe, kuna süsivesikute saamiseks süüakse kiudainerikkaid täisteratooteid (täisteraleiba, riisi, pastat), mis tekitavad hea täiskõhutunde, hoiavad seedimise korras ning aitavad viia välja kahjulikke aineid ja liigset kolesterooli. Rohke kiudainete söömine aitab ka ennetada jämesoolevähki.   

+ Väheneb ülekaalu risk, kuna kõige suuremas koguses süüakse puu- ja köögivilju. Need on suhteliselt kalorivaesed, kuid annavad organismile vajalikke vitamiine ja mineraalaineid.  

+ Veganite toidusoovituses on esikohal erksa värviga aedviljad ehk vikerkaar igasse päeva! See kindlustab taimsete toitainete (fütonutrientide) saamise. Soovitatakse süüa ka rohkesti kaunvilju, mis on taimse valgu allikaks. Loomne valk on keelatud. 

+ Küllastatud rasvhapped on menüüst välja jäetud ning seetõttu väheneb ka südame-veresoonkonna haiguste tekkerisk. Rasvhapete vajaduse rahuldamiseks on menüüs oluline koht seemnetel, pähklitel, avokaadol ja taimsetel õlidel, millest saadakse küllastamata rasvhappeid, eriti omega-3 ja omega-6 rasvhappeid. 

+ Kuna lehmapiima joomine on keelatud, on asendajana soovitus juua riisi- või sojapiima ja süüa sojatooteid. Sojapiimas on madal küllastatud rasvhapete sisaldus, kuid rohkesti on küllastamata rasvhappeid – oleiinhapet – ning hea linool- ja alfalinoleenhappe vahekord. 

+ Dieedi puudujääkide korvamiseks tuleks süüa  D- ja B12-vitamiiniga rikastatud toite või võtta neid juurde preparaatidena. 

– Eiratakse traditsioonilist ning teaduslikult põhjendatud mitmekülgset toiduvalikut: keelatud on loomne valk, mis on täisväärtuslike kergesti omastatavate ja asendamatute aminohapete allikas. Selle tulemusel pidurdub lastel kasv ja areng.  Dieet ei sobi ka rasedatele ja imetavatele emadele. Füsioloogiliste vajaduste katmiseks peaksime tervise huvides sööma loomset toitu 15–25% igapäevasest toidust. 

– Toidus on pearõhk aedviljadel, mida soovitatakse süüa päevas vähemalt 15 portsjonit (2000 kcal energiavajaduse korral). Taimse toidu suurte kogustega saab rohkesti taimset ballastvalku, mille seedimisega näeb organism väga palju vaeva ja kulutab tohutult väärtuslikke ensüüme. Taimse päritoluga valk (teraviljad ja aedviljad) on madalama kvaliteediga, sest sisaldab vähem aminohappeid, mis on halvema seeditavusega (kaunviljad, seemned).  

– Bakterite vohamise ja väljaheidete suure massi tõttu võib kiudainete hulk pidurdada valgu imendumist  Loomne valk on alati koos rasvaga ning rasvlahustuvad vitamiinid on eluliselt vajalikud. 

Taimetoitlane peab neid apteegist ostma ja pudelist juurde võtma. 

– Taimedest imenduvad halvasti mitmed mineraalained nagu tsink, raud, kaltsium. 

– Piima ja piimatooteid menüüs pole, kuid piim on oluline ja täisväärtuslik valgu allikas, mis sisaldab sobivas vahekorras kaltsiumit ja fosforit, D-vitamiini, rasvhappeid ning on parim toit eelkõige lastele. 

Kaltsium imendub piimatoodetest paremini kui aedviljadest. 

– Paljudest rasvhapetest vajab organism nii küllastamata kui ka küllastatud rasvhappeid, mida sisaldub tavalises mitmekülgses toidus. Ka selles osas puudub tasakaal ja taimetoitlasel võib tekkida näiteks kolesteroolipuudus, mida inimene vajab 350 mg päevas 

– Menüüs pole liha, mis on parim rauaallikas, lisaks seleeni, vaske, tsinki, mangaani ja koobaltit, mis on vajalikud vereloomeks ja teisteks elulisteks protsessideks. Liha on ka looduslikult parim B12-vitamiini allikas, mis samuti on vereloomeks vajalik. B12 vitamiini puudusest tekib kehvveresus. Liha on kõrge toiteväärtusega ning erinevad lihaliigid peaksid olema menüüs, kuid ometi ei pea liha sööma iga päev. Parim valik on tasakaalustatud segatoit. 

Paleo-dieet 

Paleo-dieedi autor on Loren Cordain, kelle huvi on toitumise antropoloogia. Tema teooria järgi ei ole inimese seedesüsteem evolutsiooni jooksul palju muutunud, kuid toitumine on muutunud seevastu palju.  Dieedi eesmärgiks on tulla tagasi aastasadade eest olnud toitumisviisi juurde, mis pärineb meie paleoliitilistelt esivanematelt, ja järgida meile geneetilistelt sobivaimat toiduvalikut.  Paleo-dieedi juures on oluline toidu kvaliteet, mitte kvantiteet. Suur rõhk on lihal, kalal ja mereandidel, mille osakaal on 50–55% päevasest toidust. Söögialaul on ka värsked puuviljad, marjad, köögiviljad, lehtsalatid, pähklid ja seemned. Vältida tuleks aga köögivilju, mis on aretatud ja põllumajandustootmisse võetud (näiteks kartul ja hernes). Täielikult tuleb loobuda jahutoodetest, eriti valgest jahust ja teistest teraviljasaadustest, sojatoodetest, võist ja koorest ning piirata teiste piimatoodete tarbimist. Tegemist ei ole sealjuures mingi kindla toitumisplaaniga, vaid lihtsalt inimese naturaalse toitumisega. 

+ Süüa on lubatud aedvilju, millest saab vajalikke vitamiine, mineraalaineid, kiudaineid. 

+ Soovitatud on kala ja mereannid, mis annavad olulise osa asendamatutest oomega-rasvhapetest. 

+ Valgud kiirendavad ainevahetust, tõstavad aeglaselt veresuhkru taset ja soodustavad rasvade põletamist. 

– Loomse valgu osakaal on liiga suur, piisaks, kui see moodustab 15–18% päevasest kaloraažist. Valgu seedimiseks kulutatakse küll palju energiat, aga lämmastik koormab neerusid, mis on lastele ja eakatele eriti ohtlik. 

– Puudu jääb energiarikastest süsivesikutest, mis on aju tegevuseks esmavajalikud. Samuti võib kannatada lihasglükogeeni hulk ja lihasjõudlus. 

– Menüü on ühekülgne ja tasakaalustamata.

Gluteenivaba dieet 

Gluteen on valk, mida on väga raske seedida. Tsöliaakia (e gluteenitalumatus) on seedesüsteemi haigus, mis kahjustab peensooles olevaid hatte, põhjustades kroonilist põletikku, mis viib võimetuseni toitu seedida. Hatte kahjustab gluteen, mida võib leida nisus, rukkis ja odras. Mõnedel inimestel esineb ka kaera, hirsi ja piimatalumatust. Gluteenivabadeks teraviljadeks võib pidada riisi, enamasti ka hirssi (erinevad hirsi sordid teff ja sorgo) ja tatart, lisaks saab kasutada võõramaid teravilju amaranti ja kinoad ning nendest valmistatud gluteenivaba jahu, leiba, makarone, müslisid, spagette ning muid teraviljatooteid. Nendel, kellel on diagnoositud tsöliaakia ja kes tarbivad gluteeni, hakkab immuunsüsteem kahjustama peensoolt ja tekitab põletikku, mis ajapikku põhjustab alatoitumist, sest toitained ei imendu. Nii ala- kui ka ülekaalulisus on üks gluteenitalumatuse märke. Gluteenitalumatuse ravi on gluteenivaba dieet. Esimesed tulemused on näha juba pärast esimest nädalat, kogu peensool paraneb siiski 3–6 kuud. Alles siis hakkavad hatud toitaineid uuesti korralikult endasse imendama. Gluteenivaba dieet tähendab toidulaualt nisu, rukki, odra ja kaera eemaldamist. Lisaks on gluteeni peidetud osadesse toidulisanditesse, nagu modifitseeritud toidutärklis, säilitusained ja stabilisaatorid, samuti sisaldavad gluteeni mõned ravimid ja vitamiinid ning joogid. See tähendab aga seda, et kookidest, saiadest, leibadest, küpsistest, pastast, lasanjest, vahvlitest, jäätisest, magustoitudest, õllest ja vorstikestest tuleb loobuda. Ehk peaaegu kõigest, mis maitsemeeltele vähegi erutav tundub. 

+ Häid tulemusi ja tervise paranemist saab gluteenivaba toiduga, st ravi on olemas.

+ Gluteiinivabade toodete valik on oluliselt kasvanud ja need on muutunud kättesaadavamaks.  

+ Usaldada tuleb tegelikku diagnoosi, mis kinnitatakse laboratoorse analüüsi ehk soole biopsia põhjal. Sageli diagnoositakse probleemi ülemääraselt ja gluteenitalumatuse alla kantakse erinevaid seedehäireid.

– Tuleb olla tähelepanelik teraviljavalkude osas ja jälgida vastavat gluteenivaba toidu märki pakenditelt. 

– Gluteeni sisaldavaid lisaaineid ei oska inimene pidada ohtlikuks ja alati ei ole need ka pakendile märgitud. Nii võib tekkida terviseprobleem, enesele teadmata, gluteiini süües.

–  Nõuab hoolikat toidukauba etikettide lugemist.

 

Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar sügis 2013 

Tekst: Triin Tisler ja Mai Maser