Merikese lugu: jäin unerohust sõltuvusse nagu heroiinist

Olen kolmekümne viie aastane naine ja ma ei ole tegelikult seda tüüpi inimene, kes jääks kergesti millestki sõltuvusse. Alkoholi olen mõõdukalt tarbinud kogu elu. Sigarette ei suitseta. Kanepit ja erinevaid peodrooge olen küll proovinud, aga need ei ole minus mingit kirge tekitanud. Julgen öelda, kätt südamele pannes, et siiani ei ole ma sõltuvusse jäänud ühestki mõnuainest.

Seda suurem oli mu üllatus, kui ööbisin sõbra juures ja ei saanud võõras kohas kuidagi und. Kuna tuttav oli üleval ja nägi, et ma olen kuidagi rahutu, pakkus ta mulle unerohtu.

Esimese hooga keeldusin, aga sõber ütles, et ta võtab rohtu vahel reisil olles ja soovitas võõras kohas neid mullegi. Need olla talle välja kirjutanud tuttav arst. Millegipärast jäin nõusse ja võtsin terve tableti sisse. Uni tabas mind pärast paari minutit ja ma magasin terve öö rahulikku ja õndsat und. Hommikul ärgates tundsin end reipalt, hästi ja väljapuhanuna! Mingeid õnnepille, mis peaksid aitama depressiooni vastu või unerohte pole ma siiani kunagi tarvitunud. See oli esimene kord kui seda üldse tegin.

Päeval käisin tööl ja õhtu sõitsin tagasi kodulinna. Voodisse minnes mõtlesin aga sõbra pool veedetud öö üle. Täiesti suvaliselt, ilma mingi suurema põhjuseta, tekkis minus tohutu äng seda sama unetabletti enne magama minekut uuesti võtta. Kuigi ma olin oma voodis, kus ma pole kunagi kannatanud unehäireid, olin ma nüüd ühtäkki üleval ja jõllitasin lage. Ma mõtlesin vahetpidamata unerohule, mille tuttav oli mulle andnud. Järgmised kaks nädalat mõtlesin ma iga öö sellele väikesele tabletile ja pean tunnistama, et see õnnis unetunne, mille rohi mulle andis kummitab mind siiani. Ma mõtlen selle peale isegi päeval ja mitte ainult õhtuti. Pean oma enese kogemusest tõdema, et ravimitest ja tänapäeva tugevast unerohust võib vist kiiremini sõltuvusse jääda kui mõnest narkootikumist. Kusjuures need ei ole ju keelatud ained, mida proovides ma pole sõltuvusse jäänud. Okei, sõbral olid retseptiravimid, aga politsei ei pane mind ju selle unerohu tarbimise eest vangi – nii nagu ta teeb seda aga teiste droogine manustamise puhul. Tegelikkuses on aga ravimid sama ohtlikud kui muud ained ja narkootkumdega suisa võrdväärsed. Igasugu jama ei tasu endale ikka suhu toppida…Loodan, et see unerohu nälg läheb mul lähiajal üle ja saan tagasi oma tavalise unerütmi, mis ei ole tegelikult siiani pärast rohu võtmist taastunud.

Buduaarile Merike

PS! Kui sul on oma lugu meiega jagada, siis saada see aadressile [email protected]. Iga avaldatud loo eest honorar.