Mõnusaid elamusi rulluisumaratonilt

Saades innustust Marit Kulli soovitustest, kuidas rulluisutamine on hea ja kasulik spordiala, otsustasin ka ise üle pika aja taaskord uisud alla panna. Nagu kingitusena oli 12. augustil just tulemas SEB 6. Tartu Rulluisumaraton ning pikemalt mõtlemata panin end lühemale distantsile kirja.

Kuna ettevalmistuseks ja treenimiseks ülearu palju aega ei jäänud, otsustasin seekord täispika maratoni (48 km) asemel valida 19 km pikkuse raja, mis tundus paraja väljakutsena. Ohutuse mõttes hankisin endale ka rulluisukaitsmed, et rahvamassi sees sõites ellu jääda. 

Päev enne maratoni toimusid võistluskeskuses sprindivõistlused ja lastesõidud. Läksin sinna stardimaterjale ära tooma ning sain osa mõnusast kohapealsest melust ja sportlikust õhkkonnast. Kes oli just võistlemast tulnud, kes ootas oma lähedasi finišikoridori juures ja kes vaatas lihtsalt, mida põnevat rulluisuexpo erinevates telkides pakutakse. Kõik see andis mulle hea positiivse laengu ja palju julgustust järgmisel päeval starti minna. 

Maratonipäeva hommikul algas seiklus kõigepealt sõidul Tartust Tabiverre, kus kell 13.00 anti lühikese raja start. Õnneks oli teekond stradipaika kenasti tähistatud ja jõudsin aegsasti kohale. Kaitsmed peale, kiiver pähe, uisud jalga ja olingi valmis alustama sõitu tagasi Tartu poole, sedapuhku siis rulluiskudel rühkides.

Minu kõige suurem hirm kogu ürituse juures oligi just stardihetk. Palju inimesi stardikoridoris üheskoos minemas, vähe ruumi ja suur tõenäosus kellegi rulluisuga pihta saada või lihtsalt koperdada ning maha kukkuda. Kell 13.00 kõlas stardipauk ning minu üllatuseks sujus minek väga ilusti ja rahulikult. Ainult esimesed paar rida ehk rabelesid veidi rohkem, aga mina hoidsin targu tahapoole. Peagi olingi stardikoridorist väljas ning suur maantee minu ees laiutamas.

Edasi kulges sõit väga mõnusalt, asfalt oli üllatavalt hea ning kilomeetrid muudkui lendasid mööda. Aeg-ajalt tekkis võimalus ka mööduvatele fotograafidele naeratada või tee ääres ootavatele kaasaelajatele lehvitada. Lähte juurde jõudes sai nautida mõnusaid laskumisi, mis loomulikult tõid tasakaaluks kaasa vähem rõõmustavad tõusud. Õnneks ootas pika tõusu lõpus kosutav joogipunkt, niiet edasi läks taas lihtsamalt. 

Ka teine joogipunkt saabus kiirelt, mille peale hakkas isegi natuke kahju, et sõit varsti läbi saab. Kõige raskmad olid viimased kilomeetrid. Millegipärast ei lennanud need enam üldse nii kiirelt kui raja esimene osa. Eriliseks pärliks oli finišieelne sirge, mis pakkus tõelist tallamassaaži oma krobelise asfaldiga. Uisutasin Tabiverest Tartusse ajaga 1 tund ja 3 minutit, nii et ise jäin küll tulemusega igati rahule. Võrdluseks: võitja jõudis finishisse 38 minutiga ning viimane lõpetaja saabus ajaga 1 tund ja 45 minutit. 

Korraldajad olid finišis igal juhul väga nobedad - vaevalt olin hoo maha pidurdanud, kui juba oli mul medal kaelas, joogipudel näpus ning ajavõtukiip uisu küljest eemaldatud. Siis kuulsin eemalt ka oma nime hõigatavat ja... oh seda üllatust - olin endale loosiga seljakoti võitnud! 

Pärast kosutavat lõunasööki ja diplomi vastuvõtmist oli meel eriti rõõmus ja tõdesin, et rulluisutamine on endiselt väga hea spordiala, millega edaspidi kindlasti regulaarsemalt kui kord aastas tegelema hakkan. Rulluisumaratonil osalesin nüüd küll esimest korda, kuid kindlasti ei jää see viimaseks. Järgmisel aastal plaanin juba pikema distantsi ette võtta. 

Rulluisutamine on mõnus! Soovitan soojalt - kuni head ilma jätkub.

Fotod: Tarmo Haud

Triin Eamets