5 PÕNEVAT FAKTI, mida sa bowlingu kohta tõenäoliselt ei teadnud

1. Bowlingupalli ei tasu valida ainult raskuse järgi

Palliriiuli ees langeb pilk sageli esimesena numbrile, mis näitab palli raskust, kuid Elamus Bowlingu treeneri ja kuuekordse Eesti meistri Kert Truusi sõnul on vähemalt sama oluline pöörata tähelepanu sõrmeaukude sobivusele. Eriti tähtis on pöidlaauk: liiga suure ava puhul peab mängija palli tugevalt haarama, liiga kitsas auk aga ei lase pöidlal viske ajal vabalt välja liikuda.

Sobiva palliga peaks pöial ulatuma augu põhja ning pall püsima käes ilma, et sellest tuleks liigse jõuga kinni hoida. Kui sõrmed istuvad mugavalt, saab käsi liikuda vabamalt ja pall pääseb õigel hetkel sujuvalt rajale. Seetõttu ei pruugi kõige kergemana tunduv pall olla sugugi kõige parem valik.

2. Hea bowlinguvise meenutab pisut tantsusammu

Bowlingut mängides ei tee kogu tööd viskekäsi. Hoogu ja rütmi aitavad luua sammud, mis peavad sobima palli liikumisega. Tavaliselt kasutatakse viie sammuga lähenemist, mille jooksul ei hakka pall kohe liikuma, vaid õigel hetkel tuleb kokku sobitada jalgade töö, käe pendel ja viske lõpetamine.

Truusi sõnul tuleb bowlingus kasutada natuke tantsimisele sarnast liikumist, sest hea vise eeldab rütmitunnetust ja tasakaalu. Kui sammud, pall ja käsi eri ajal liikuma hakkavad, läheb ka viske suund kergesti paigast. Kui liikumine muutub ühtlaseks, pole pallile vaja käega enam nii palju jõudu juurde anda.

3. Profid ei veereta palli otse kurikate keskele

Algaja püüab palli sageli võimalikult sirgelt esimese kurika poole saata, kuid professionaalsed mängijad kasutavad visetel enamasti vinti. Keerlev pall liigub mööda rada kaarega ning jõuab kurikateni nurga all, mis suurendab võimalust need kõik ühe viskega maha saada.

„Kui visata palli otse, siis strike’i saamine on pigem õnne küsimus,“ selgitas Truus. Vindiga visates saab mängija palli teekonda teadlikumalt suunata, kuid tehnika nõuab randme, sõrmede ja kogu liikumise täpset koostööd.

Kurikate asemel kasutavad mängijad sihtimiseks rajal olevaid nooli. Kui pärast esimest viset jääb püsti vasakpoolne kurikas, liigutatakse algasendit paremale; parempoolse kurika puhul tehakse vastupidi.

4. Bowlingumängija ametiga võib teenida suuri summasid

Soomest pärit professionaalse bowlingumängija Santtu Tahvanaineni jaoks kasvas lapsepõlves alanud harrastusest välja elukutse. Bowling oli tema elus kohal juba neljandast eluaastast, mil tema vanaisa ostis bowlingusaali. Hiljem asus ta samasse saali tööle ning neli aastat tagasi sai temast professionaalne mängija.

Tahvanaineni sõnul teenib keskmine professionaal võistluste auhinnafondidest aastas ligikaudu 30 000–70 000 dollarit, millele võivad lisanduda sponsorlepingud ja tulemustest sõltuvad tasud. Maailma absoluutsesse tippu kuuluvate mängijate teenistus võib koos sponsorrahaga ulatuda isegi seitsmekohalise summani.

Kõigi mängijate sissetulekud pole siiski võrreldavad ning palju sõltub turniiridel saavutatud tulemustest. Professionaali elu tähendab seetõttu lisaks mängimisele pidevat reisimist, treenimist ja võistlussurvega toimetulekut.

5. Bowlingulegend on visanud 114 täiuslikku mängu

Ühe bowlingumängu suurim võimalik tulemus on 300 punkti, mille saamiseks tuleb teha järjest 12 strike’i. Enamiku harrastajate jaoks oleks juba üks täiuslik mäng erakordne saavutus, kuid USA bowlingulegend Parker Bohn III on neid oma karjääri jooksul visanud koguni 114.

Bohn III kontol on ka 35 PBA Touri tiitlit, kolm PBA Major-tiitlit ja kaks PBA aasta mängija tunnustust ning ta kuulub PBA kuulsuste halli. Kõnekas on aga seegi, et tema tulemused polnud algusest peale kaugeltki täiuslikud. Bohn alustas bowlinguga kaheksa-aastaselt ja liitus kümnesena oma esimese liigaga, kuid tema esimese hooaja keskmine tulemus oli vaid 93 punkti.

„Inimesed vaatavad praegu Parker Bohni kui profibowlingumängijat, aga minu esimese aasta keskmine oli 93. Tänapäeval on kümneaastaseid, kes mängivad sellest palju kõrgema keskmisega,“ rääkis ta Tallinnas Elamus Bowlingus kohalikke mängijaid juhendades.