Reklaam sulgub sekundi pärast

RASEDUSKRIISI nõustaja Kairi Tozen-Pütsepp aitab läbi oma valusa kogemuse

Viimased üheksa aastat raseduskriisi nõustamisega tegelenud Kairi Tozen-Pütsepp on läbi teinud väga valusa katsumuse, mis muutis kogu tema senist elu ja kõike sellega seonduvat. Nimelt sündis 2011. aastal surnuna Kairi esimene tütar ehk teine laps, mistõttu tema isiklikust katsumusest sai kindel kutsumus.

Praegu kasvab Kairi ja tema abikaasa peres neli poega ja üks väike tütar. "Tänulikkus ja teadlikkus saadavad mind iga päev – nii kodus kui tööl,” sõnab Tozen-Pütsepp.

TVPlay Premiumisse on jõudnud uus film “Tully”, mis on antud teemaga igati seotud - tegu on mõtlemapaneva looga emadusest ja rasedusjärgsest depressioonist. Paraku on viimane väga oluline teema ka Eestis ning sellest tulenevalt palus TV1000 Premium antud filmi vaatama ja kommenteerima just Kairi, kelle jaoks teekond raseduskriisis olevate peredeni on olnud loomulik osa elust. “2011. aastal sündis surnuna minu esimene tütar ehk teine laps, mistõttu minu isiklikust katsumusest sai kindel kutsumus,” avaldab Tozen-Pütsepp, kes on oma tööd teinud edukalt nii Pelgulinna Sünnitusmajas, Tallinna Raseduskriisi keskuses, Järvamaa ja Rakvere Haiglas ning Raplamaal erapolikliinikus Praxis. “Koos abikaasaga hoolitseme oma peres praegu nelja poja ja ühe väikest tütre eest. Tänulikkus ja teadlikkus saadavad mind iga päev – nii kodus kui tööl,” sõnab Tozen-Pütsepp.

Filmis oli pereema kolmanda lapse raseduse ja ka sünnituse ajal üsna osavõtmatu ja ükskõikne. Kas selliseid muudatusi naise käitumises peaksid tegelikult lähedased ja arstid tähele panema, et õigel ajal tuge pakkuda? 

Filmis oli pereema kolmanda lapse raseduse ajal ning sünnituseks pikka aega stressis olnud – ootamatu rasedus, mis siiski oli väga soovitud, vähene puhkus, palju tegemist teise lapsega, mis ilmselgelt kogunes ning peegeldus sünnitusjärgses perioodiski. Naine oli kurnatud, kergesti ärrituv, tundlik välistele teguritele ning tema tahteaktiivsus liikus langemise suunas. Tõsised pingutusperioodid vaheldusid tugeva ja valusa läbikukkumise tundega.

Sellises olukorras ema rahuolematust võiksid märgata perega seotud inimesed, kuid mitte alati. Teinekord on nii, et pere sees toimetavad ehk lähedal olevad inimesed on niivõrd selle aitaja rolliga hõivatud, et kogevad ka ise suurel määral stressi ja abitust. Küll aga saavad märgata kõik lähedased, ka perearst, lastearst, vanemate laste õpetajad koolis või lasteaias jne. Oluline on märgata ja pakkuda empaatiat – et jah, ma mõistan sind ning pakkuda oma abi.

Minu töökogemus ütleb, et esmalt panevad ohumärke tähele ikkagi ämmaemandad ja naistearstid, siis elukaaslane, naise ema või õde või sõbranna. On rõõm kinnitada, et  minu poole pöörduvad ka mehed, kes on mures ja soovivad osata toetada oma naist sünnitusjärgsel perioodil. 

Kui naine saab õigel ajal toetust ja abi, on suurem võimalus perel säilitada oma turvaline tasakaal.

Filmis oli pereema üsna kinnine ja tagasihoidlik oma vajaduste väljendamises. Kas on mingeid kindlaid tunnuseid, mille puhul tunneb ära, et olukord võib olla tõsisem kui lapseootel või äsja sünnitanud naine ise julgeb või oskab tunnistada?

Naise ja mehe toimetulekut väikese beebiga mõjutavad paljud faktorid: suhted lähedastega, keskkond ja tugivõrgustik, nende eelnev kogemus kas last kasvatades või ise laps olles.

Noore ema suhtes tasub tähelepanelik olla juba siis, kui esmapilgul mõni stressi või depressiooni sümptom vaid juhusena tundub – olgu see siis väsimus, tujude muutus või hajevilolek. Kindlasti tasub sekkuda, kui need sümptomid tunduvad ajapikku süvenevat.  

Väga raskes olukorras noor ema ei tule toime oma igapäevaste tegemistega, eriti beebiga tegeledes. Ta võib olla kas üleliia ärrituv või siis apaatselt distantseerunud, ta võib väljendada oma pettumust ja abitust vägivaldsete mõtetega endast või lapsest – need kõik on märgid kõrvalseisjale, et noor ema vajab hädasti abi. Üle kahe nädala kestnud depressioonile viitavad sümptomid on juba piisav põhjus, et otsida abi spetsialistilt. 

Soovitan omalt poolt naistele leida võimalus kellelegi oma mõtetest rääkida. Kellelegi, kes on väljaspoolt naise tugistüsteemi ja kes suudab talle tähelepanu pöörata ja huvi tunda. Siis saab ka abi pakkuda. Tihti sellest ka piisab, et seljatada või ennetada  sünnitusjärgset meeleolulangust või depressiooni.

Kust Eestis rasedusjärgse depressiooni puhul abi leiab?

Üldjuhul piisab kriisis oleva pere puhul toetavast ja mõistvast lähedasest inimesest, kes aitab nii nõu kui jõuga.

Professionaalset abi saab raseduskriisi nõustajalt, ka muudelt professionaalsetelt vaimse tervise spetsialistidelt. Raseduskriisi nõustajad töötavad üle Eesti suuremates haiglates ja Tallinna Raseduskriisikeskuses Weizenbergi 6. Nõustamine on Eesti Haigekassa poolt tasuta sünnituseelsel perioodi ja peale sünnitust 12 kuu jooksul. Tasuta nõustamiseks on vaja saatekirja ükskõik, milliselt arstilt, ka pereõelt või psühholoogilt. Aina sagedasem on olukord, kus naine julgeb abi küsida alles peale lapse ühe aastaseks saamist, kuigi meeleolu langus või magamatus on kestnud mitu-mitu kuud -  sellisel juhul on nõustamine tasuline.

Aastast aastasse Eesti perede teadlikkus ja julgus abi otsida, tõuseb, mistõttu ka pöördujate arv suureneb – sel aastal on kaheksa kuuga kokku tehtud 2921 nõustamist üle Eesti.

Filmi vaadates jääb mulje, et mees polnud just kõige osavõtlikum lapsevanem ning jättis suure osa koormast pereema kanda. Mida teie sellest arvate?

Selleks ajaks, kui filmis sündis perre kolmas laps, oli paaril juba välja kujunenud oma toimetuleku mudel – mees käis tööl, naine oli lastega kodune. Õhtuks olid mõlemad väsinud.  Sellises olukorras julgustan paari omavahel suhtlema – mis on minu vajadused ja kuidas sina mind aidata saad. Ehk siis tuleb õppida küsima abi ja väljendama oma vajadusi. Kui selline lugu, nagu filmis, oleks minu nõustamisruumi tulnud, saaksin perega koos läbi vaadata nende igapäevarutiini, aitaksin neil sõnastada oma vajadusi teineteisele ja läbi positiivsete ja turvaliste sõnumite soodustaksin pere toimetuleku tasakaalustumist. Pered vajavad toetust ja informatsiooni, ka suhtlemisoskust, samuti nagu oskusi olla ema ja isa rollis.

Kui teadlikud on teie arvates eestlased rasedusjärgsest depressioonist võrreldes muu maailmaga ja kui kättesaadav see abi on?

Ma muu maailmaga võrdluseks numbreid tuua ei oska. Paari aasta tagused küsitlused lubavad arvata, et naiste ja arstide teadlikkus on suur, kuid praktiline kogemus pigem kinnitab, et mitte piisav – paljud perearstid ei tea senini sellest teenusest ja seetõttu ei oska seda ka pakkuda. Suurtes haiglates sünnitusabi andev personal on selles osas teadlikum –  87% meditsiini personalist on teadlikud ja 86% peavad seda teenust lisaks meditsiinilisele abile oluliseks toetavad elemendiks.

Valdav enamus naistest, kes on teenusest teadlik, on arvanud seda, et nõustamine on kättesaadav. Hetkel töötab Eestis 14 raseduskriisi nõustajat 14 erinevas maakonnas, kokku 17 asutuses. Kogu info oma kättesaadav meie kodulehelt siin. Lisaks nõustame e-kirja ja skype teel ning valvetelefoni teel.

Miks ei tasu sünnitusjärgset depressiooni tähelepanuta jätta? Millised võivad olla tagajärjed?

Ravita jäetud depressiooni põdev ema ei suuda luua piisavalt empaatilist sidet oma vastsündinud lapsega. Depressioonis emal on uuringute järgi suurenenud risk üles kasvatada käitumishäiretega laps, kellel emotsionaalne ja kognitiivne areng pidurdub, tekivad sotsialiseerumisprobleemid. Lisaks häiretele lapse arengus põhjustab ema ravimata depressioon toimetulekuraskusi kogu peres.

Ravimata depressioonist võib kujuneda ajapikku krooniline depressiivne häire düstüümia ning iga sünnitusjärgne depressioon suurendab riski põdeda seda haigust ka peale järgmisi sünnitusi.

Oluline on teada, et depressioon on haigus ja see on ravitav. See pole häbiasi, vaid organismi reaktsioon, kui meil on teatud olukordades või seoses keskkonnamuutustega raske toime tulla. Me ei saa ega jõua alati kõigega toime tulla ja seeläbi haigestume.

Minu arvetes on kõige olulisem perel ja indiviidil teadvustada, et ees ootab suur muutus ja et me alati ei tea, kuidas see meie elu reaalselt muuta võib. Lapse sündides tuleb anda endale aega elustiili muutustega kohanemiseks ning ajapikku sättida oma kodused elutingimused vastavalt. Teatud rutiinseid tegevusi saab edasi teha ka beebi sündides nagu tervislik toitumine, liikumine värskes õhus,aja veetmine partneriga, seltsielu.

Veelgi tähtsam on vältida isoleeritust. On vaja suhelda sõpradega, hoida intiimsust partneriga ükskõik, mis vormis seda parajasti peale sünnitust teha saab. Et enda ja partneri jaoks aega leida, tuleb õppida või õpetada neid abi küsima ja aega planeerima – nii kogevad nad isiklikku kvaliteetaega  ja ajutine eemaldumine rutiinsest keskkonnast lubab meil tunda ka positiivseid mõtteid. Positiivsed mõtted on oluline osa kohanemisprotsessis, see võib olla pääsetee depressioonist.

Parim viis oma lapse eest hoolitseda on hoolitseda iseenda eest! Ning oluline on teada, et iga meeleolumuutus peale sünnitust ei ole tingimata sünnitusjärgne depressioon – magamatus põhjustab iseeenesest väga lühikese aja jooksul meie jaoks samu tunnuseid.

Filmi "Tully" treilerit näed siin.