TRIIN KAOTAB KAALU: kas nüüd on see siis tõesti käes?

Tere kõigile buduaarikatele!

Ei saa arugi, et jälle on kaks nädalat viimasest blogipostitusest möödas. Kui kõik päevad on tihedalt erinevate tegevustega sisustatud, siis aeg liigub hoopis kiiremini. Nii on ka minul: seoses ametikoha vahetusega on tööpäevad olnud tõeliselt toimekad, aga lisaks sellele olen viimastel nädalatel teinud neli korda nädalas trenni ja lõpuks suutsin end spordisaali vedada ka nädalavahetusel. 

Pärast seda, kui Kristel Päll, minu personaaltreener, mulle uuendatud jõusaalikavad üle andis, olen saanud uue trennihoo sisse ning käinud kahel korral nädalas tegemas ala- ja ülakeha kavasid, korra nädalas kardiotrennis ning ühe korra rühmatrennis - kokku tuleb neli trennipäeva. Kelle jaoks vähe, kelle jaoks palju, aga minule on see praegu optimaalne, sest kehal tuleb lasta ka puhata. Seda enam, et minu trennid on muutunud veelgi intensiivsemaks. Rääkisin põgusalt eelmises postituses, et uued kavad võtavad päris korralikult võhmale ja pigistavad selle viimasegi minust välja. Esimesed korrad, kui kavasid eraldi läbi tegin, kulus jõusaalis suisa kaks tundi ja kaotasin ligi 1600 kcal. Kristel soovitas ajaliselt mitte üle pooleteise tunni järjest intensiivset trenni teha, mistõttu korrigeerisin paari harjutuse puhul kordade arvu ja jälgisin seda, et trenn ei muutuks liiga pikaks ega koormavaks. 

Uute kavade põhierinevus seisnebki selles, et veelgi enam on harjutused pigem vabade raskustega, kordade arv on väiksem, aga raskused suuremad. Suurimad abivahendid on kangid, hantlid, kettad ja kõik muu varustus, millest ka eelmisel korral rääkisin. Rohkem on harjutustes ühendatud jõud ja tasakaal, mis muudab need eriti väljakutsuvaks, sest nagu juba kunagi varem ütlesin, siis tasakaalu ei oska ma väga hästi hoida. Kõik on aga õpitav ja mida rohkem uut kava läbi teen, seda paremaks muutub harjutuste tehnika ning seda rohkem jaksan neid teha, ilma et keha värisema hakkaks. Kuna lihaste arenguprogressi on näha nii silmaga kui ka tunda käega, siis otsustasin, et oleks aeg end proovile panna ja külastada mõnda väljakutsuvamat rühmatrenni.

Julgus kokku ja rühmatrenni!

Niisiis jagangi teiega enda jaoks täiesti uut treeningkogemust Meritoni spordiklubis. Nimelt võtsin lõpuks julguse kokku ja külastasin sellist trenni nagu BodyPump, mille läbiviijaks oli särav treener Jelena Kobjakova. Minu personaaltreener Kristel on juba ammu soovitanud mul antud trenni külastada, aga siiani on asi jäänud suuresti julguse taha. Peab mainima, et kui ma oleksin pool aastat tagasi esimest korda BodyPump’i läinud, siis ilmselt ei oleks ma pärast esmakülastust tahtnud sinna uuesti tagasi minna, aga täna tunnen, et antud treeningut enda iganädalasse rutiini võtta on täitsa hea mõte. Uurisin natuke BodyPump'i ajaloo kohta ja tuleb välja, et esimene trenn toimus juba 1991. aastal Uus-Meremaal ja algselt oli see mõeldud selleks, et ka mehi aeroobikasaali meelitada. BodyPump kuulub Les Mills International treeningute hulka, mille asutajaks on mees nimega Phillip Mills. Tegemist on maailma suurima kontsepttreeningute programmiga, kus omavahel on ühendatud muusika ja lihasvastupidavustreening. Meritoni spordiklubis on võimalik Les Mills® treeningutest peale BodyPump'i külastada veel ka BodyCombat'it ja BodyBalance’it. 

Nüüd aga trenni enda juurde. Saali sisenedes hakkas pihta kiire sagimine: kõik valmistusid trenniks ette, tuues endale stepipingi, kangi, raskused, mati ja hantlid. Vaatasin teisi ja tegin sama ning teadsin, et kuna trenn on tulemas intensiivne, siis ei ole mõtet liiga suuri raskusi esimesel korral kasutada. Trenn algas soojendusega ja treener tutvustas lühidalt, mis meid 55 minuti jooksul ees ootab. Pärast soojendust asusime ükshaaval põhilisi lihasgruppe läbi tegema. Jalgade puhul tegime näiteks kang turjal väljaastekükke, käte puhul rinnalt surumist ja hantlite lennutamist ning seljalihaseid treenis hästi jõutõmme. Trenni teeb raskeks asjaolu, et korraga tegeletakse vaid ühe lihasgrupiga ja seda mitu minutit järjest, kusjuures mõned harjutused tehakse kiiremalt ning teised aeglasemalt, harjutuse sooritamise tempo vahetub tihti. Kõige lõpust ei puudu ka staatilised plank-harjutused ja kõhulihased ning viimaks tehakse kerge venitus. Kahjuks unustasin enda pulsikella alles poole trenni ajal sisse lülitada, aga ka selle ajaga oli kalorikulu märkimisväärne. Pulss oli terve trenni vältel pigem kõrge ning tuleb öelda, et ma pole mitte üheski varasemas rühmatrennis nii palju higistanud kui BodyPump'is. Esimest korda antud trenni minejale soovitaksin võtta rahulikult ning pigem õppida tehnikat. Kuigi trenn on jõukohane nii algajale kui ka edasijõudnule, sest raskused valitakse vastavalt füüsilisele ettevalmistusele, siis ka väga kergete raskustega võib trenn olla küllaltki väljakutsuv. Aga tõhus on see sellegipoolest ning soovitan kindlasti proovida!

Mu kaal on katki?

Tulen lõpuks pealkirjas püstitatud küsimuse juurde – kas nüüd on see siis tõesti käes? Ma ei lase teil pikalt pead vaevata, millega võiks tegemist olla ja ütlen kohe välja, et küsimus käib kaaluseisaku kohta. Terasem silm on märganud, et minu kaalunumber on ligi kolm kuud olnud suhteliselt sama, kõikudes 82-83 kilogrammi vahel. Vaevalt mu kodukaal vahepeal katki on läinud. Kas see nüüd ongi see tõeline platoo, millest teadjamad räägivad ning mille kohta olen kuulnud, et kui see raske aeg üle elada, siis edasi läheb vaid lihtsamalt? Enda hinnangul on mul toitumine praegu paigas, vett tarbin piisavalt ja ka treeningkoormus on oluliselt kasvanud, aga igal hommikul vaatab kaalu pealt vastu ikka kas number 82 või 83 ja nii juba mitu kuud. Mida siis teha? Arutasin põgusalt asja ka Kristeliga, kes soovitas toidu energiasisalduse üle vaadata ning andis mõista, et nii intensiivse treeningu puhul võiks keha saada ka rohkem energiat, sest kui seda peale ei tule, siis jääbki kaalulangus toppama, kuna keha hoiab varusid lihtsalt kinni. Ma ei kujuta hästi ette, et ma hakkan nüüd koguseliselt veelgi rohkem sööma, aga kindlasti tuleks üle vaadata selle praegu sisse söödava toidu sisaldus. Loodan ka Marek Morozoviga lähiajal kokku saada ja antud teemat arutada. Antud projekti raames väikseim number, mida kaalul näinud olen, on 81,5 kg. Ma tahan juba nii väga näha seitsmega algavat numbrit.

Enne ja pärast ehk 8 kuud hiljem

Üks kirsike tordil on mul teile siia lõppu. Avalikustan kaheksa kuu muutustest enne ja pärast pildid. Olgu öeldud, et programm on kestnud kokku üheksa kuud, aga mul jäid esimesel kuul pildid tegemata. Seega esimesed (vasakpoolsed) on tehtud 17. märtsil 2015 ja teised 16. novembril. 

Jah, ma tean, et keegi toolilt maha nende piltide pärast ei kuku, sest rasvavoldikesed on mul veel täiesti alles ja kaheksa kuuga on kindlasti kellelgi teisel olnud võimalik veelgi saledamaks saada. Aga ma olen realist ja tean, et kui ma enam Buduaaris ei blogi, siis trenni teen ikka edasi ja salajased sihid tulevikuks on silme ees juba pikemat aega. Iga kaalulangus on erinev ja minu oma on just selline – aeglane ning rahulik. Selge on ka see, et Buduaari kevadnumbris mul ahvatlevat six pack'i, nagu kõige esimesel kaalulangetajal Innal oli, ette näidata ei ole. Küll aga annan endast iga päev parima, et teha hoolikalt trenni, piisavalt puhata, toituda täisväärtuslikult ning panna vastu ebatervislikele ahvatlustele. 

Vaatasin neid enne ja pärast pilte ning mõtlesin endamisi, et kui õnnetu see vasakpoolsetel fotodel olev inimene tegelikult oli. Õhetavate põskede, topeltlõua, jämeda kaela ja suure hirmuga tuleviku ees. Kas kaal hakkab ikka langema, kuidas siit edasi minna, mis siis juhtub, kui ma libastun – need olid kõik küsimused, mis mu peas tiirlesid. Ja siis vaatan neid parempoolseid pilte ning näen sirget rühti, paremas toonuses keha ning isegi väikest naeratust. Kahju, et ma esimesi pilte tehes kõhtu pingsalt sees hoidsin, seda on ka kehahoiakust ja näoilmest näha. Muidu oleks muutus ilmselt veelgi tõetruum olnud.

Kõike kaunist soovides

Triin