TRIIN KAOTAB KAALU: Kas teie olete ka jõusaalis selliseid inimesi kohanud?

Mõned kuud tagasi lugesin Buduaarist artiklit, mille autoriks oli noormees, kes tahtis avalikult rääkida oma murest seoses inetute asjadega, mida naised tema sõnul spordiklubides teevad. Antud lugu osutus väga populaarseks, kommentaarium hakkas kihama naistest, kes väitsid, et tegelikult peaks loo autor peeglisse vaatama ning öeldi, et keegi võiks kirjutada ka sellest, mida mehed jõusaalis tegema ei peaks. Olles ise nüüdseks paljusid erinevaid spordiklubisid külastanud ja veetes nädalas mitmeid tunde jõusaalis, tunnen, et võiksin siinkohal sõna sekka öelda. Olgu mainitud, et järgnevad read on lihtsalt minu mõtted antud teemal, mitte kellelegi suunatud etteheited. Trennitegemine on ennekõike isiklik teema ja see, mida keegi teine sinuga samal ajal spordiklubis teeb või tegemata jätab, on puhtalt tema enda asi. 

Lugu, mis sai palju tähelepanu, on leitav siit. Üks tubli trenniskäiv noormees hurjutab selles loos naisi, et nad ei peaks meigiga trenni minema, võiksid masinaid rohkem enda järelt puhastada, vähem peegli ees poseerida ning push-up rinnahoidjad vahetada sportrinnakate vastu, sest et see kõik jätab neist siis parema mulje. Lugesin ka tuliseid kommentaare ja hakkasin mõtlema, kust üldse leida see aeg, et sedasi kullipilgul vaadata, mida teised treeningsaalis teevad. Mina näiteks küll ei tee vahet, mis sorti rinnahoidja kellelgi seljas on, see pole minu jaoks oluline, sest ma olen jõusaalis ikka enda pärast. Ja mis "muljest" käis jutt? Nii kaua, kuni peetakse kinni üleüldistest eetika- ja moraalinormidest, ei tekita mitte ükski inimene jõusaalis minus mingeid muljeid. Samas üht-teist olen siiski oma silmaga näinud ja antud artikkel ajendaski mind kirjutama minu enda jõusaalikogemustest. 

Desifintseerimisega ei tasu hulluks minna

Mis puutub treeningvahendite ja -seadmete desifintseerimisse ning hantlite õigesse kohta tagasipanekusse pärast treeningut, siis see on täiesti elementaarne, aga samas niivõrd igivana teema, kus ühed on pedantsed puhastajad ja teised ükskõiksed higistajad. Mina muide higistan trenni tehes väga palju, aga mõnel tüübil tuleb sama pingutuse peale vaid kerge punetus näkku. Loomulikult ma ei eelda siis temalt pärast paari harjutust seadme läikima löömist, seda enam, et maha ei jäänud higipiiskagi, aga kuidagi viisakam oleks küll, kui ta kasvõi kergelt paberiga istme üle käiks. Teisest küljest muutuks jõusaalitreening eriti pikaks, kui igaüks hakkaks enne uue seadme juurde minemist eelmist masinat desifintseerima ja lapiga kuivatama. Ma arvan, et siinkohal on oluline mõõdukus. Ei ole vaja tingimata enne ja pärast iga harjutust spreipudel käes mööda saali ringi joosta (mida ma muide olen ka teinud), vaid lihtsalt arvestada sellega, et pärast sind tahab masinat kasutada keegi teine ja nii, nagu enne sind oli seade puhtaks tehtud, võiks see olla higist puhas ka siis, kui oled lõpetanud. 

Pidev jälgimine, lämmatav parfüüm ja häälitsused

Higistamisest keerulisem teema on aga minu arvates see, kui keegi käib pärast igat seeriat küsimas, kas ma olen juba lõpetanud. Kui ma olen lõpetanud, siis vabastan seadme, aga häiriv on see, kui keegi terve harjutuse vältel mind silmanurgast jälgib ja ootab, et saaks kohe sadulasse hüpata. On olnud isegi selliseid juhuseid, kus ma pole jõudnud masinat oma higist puhtakski teha, kui juba järgmine tegelane selle sees istub. Mis seal siis ikka, olen ma endamisi mõelnud ja läinud lihtsalt järgmist harjutust tegema.

Ma ei teagi, kumb on hullem, kas tappev higihais või lämmatav parfüümipilv. Mõlemal juhul jääb hing kinni ja normaalsest trennitegemisest haisva või siis vastupidi ülitugevalt lõhnava inimese raadiuses ei tule küll midagi välja. See on ilmselt samamoodi selline teema, mis oli, on ja jääb. Ikka leidub neid, kes ei pese väga agaralt ei ennast ega oma trenniriideid ning on ka neid, kes enne jõusaali tulemist end tugevalt lõhnastavad. Ükskord võttis noor kena neiu venitusmatile istudes botased jalast ja see aroom, mis toa täitis, oli päris võimas. Mis ma tahan öelda, on see, et ei ole ainult meeste seas tagasihoidliku hügieeniga inimesi, vaid ka naised võivad päris tugevalt ''lõhnata''. Igasugustest aroomidest aga edasi liikudes, siis väga tülgastav ja eemaletõukav on see, kui keegi trennisaalis röhitseb ja läkastab. Me kõik oleme inimesed ja teinekord on võib-olla tõesti lihtsalt vaja korra "lõõrid" puhtaks teha, aga see võiks jääda sinna, kus teised sind ei kuule. No see on ju lihtsalt nii elementaarne?!

Kas jõusaal on jututuba?

Olen ehk liiga vanakooli trennitegija, aga ma lihtsalt ei mõista inimesi, kes käivad jõusaalis omavahel jutustamas. Jah, tore on teinekord sõbrannaga koos harjutusi teha ning samal ajal juttu puhuda, aga eriliselt häirib mind see, kui hõivatakse mõni masin ja siis lihtsalt nõjatutakse sinna peale ning muljetatakse mingitel "väga" olulistel teemadel. Selle ajaga, kui teie omavahel rääkisite, oleks keegi teine jõudnud seadmel oma kolm seeriat ära teha. Hea oleks, kui jutustaksite omavahel siis vähemalt veidi vaiksemalt, sest uskuge või mitte, aga teisi ei huvita teie valjuhäälsed ja mahlakad kirjeldused teiste jaoks ebaolulistel teemadel. Ma ei lähe tõesti jõusaali aega surnuks lööma ja niisama inimesi nautima. Mul on kindel kava, oma tempo ja lõppude lõpuks tahan ikkagi õhtuks koju jõuda. Seega tehke sõbraga koos üks korralik trenn, minge pärast sauna ja kui siis ka jutud otsa ei lõppe, käige veel näiteks hiljem ühiselt söömas, aga katsuge vähemalt jõusaalis jutustamisega piiri pidada. 

Nutitelefonid võtavad ära võimaluse tõeliselt trenni teha

Tegevus, mis ilmselt häirib mind kõige enam, tundub eelpool mainitute kõrval lausa tühine - selleks on jõusaalis telefoniga rääkimine, Facebookis chat'imine ja uudiste brausimine. Ehk siis kõige kurja juur on telefon ja targem oleks see jätta üldse riietusruumi. Kõrvaliste tegevustega tegelemine hajutab lihtsalt tähelepanu ja nii oled endalegi märkamata juba 10 minutit telefon käes masinat kinni hoidnud, et mõnda veebilehte sirvida. Sama ajaga oleks jõudnud juba oi, kui palju ära teha. Olgu, pean jälle ütlema, et olen vanakoolikas ning ma tegelikult tean väga hästi, et teil on seal lahti Endomondo ja vaatate sealt enda treeningkava või siis just täna ootate elu tähtsaimat kõnet, aga seda ei pea tegema jõusaaliseadmel. Ei taha ju olla ka see nõme ja paha, kes läheb ütlema, et vabandust, äkki vabastaksite masina? Ma ei taha üleüldse minna kedagi võõrast trenni ajal kõnetama ning ootan sama ka teistelt. On muidugi üks erand - siis, kui ma teen mõnda harjutust valesti ja keegi seda märkab. Siis võib küll tulla ütlema, et õigem oleks hoopis teisiti teha. Aga üldjuhul olen oma mõtetes, teen kindlas järjekorras harjutusi ega tahaks, et keegi mind tülitama tuleks.

Vales tehnikas rapsimine nullib tulemuse

On veel üks asi, mis tekitab minus vastakaid tundeid. Kord on naljakas ja teinekord jällegi kurb. See, et inimesed on tulnud trenni tegema, on väga tore ja mul on hea meel, et kodanike huvi jõusaali vastu järjest kasvab. Kahju on aga vaadata neid, kes enda arvates kõvasti trenni teevad, aga tegelikult lihtsalt rapsivad niisama. Nende kehahoiak on vale, raskused kas liiga kerged või vastupidi ulmeliselt rasked ja tehnika puha mööda. Olen mitmel korral mõelnud, et lähen inimesele ligi ja näitan talle sõbralikult, kuidas tegelikult peaks mõnda harjutust tegema, aga siis taipan, et mis ütleja mina, ise ülekaaluline ja jõusaali enda jaoks alles avastanud, selline olen ning tõmban end tagasi. Olen väga tänulik Kristelile ja Marekile, kes on mulle õiget tehnikat õpetanud ja soovitan ka teistel algajatel kasvõi korra jõusaalimasinatega tutvust teha koos treeneriga, kes juhendab ning aitab. 

Võisin teile nüüd seda kõike rääkides tunduda nagu eriliselt karm ja suurte kogemustega jõusaalihunt, kes võiks ainult teisi kritiseerida, aga päriselt ju nii ei ole. Nii palju, kui on maailmas inimesi, leidub ka igasuguseid erinevaid tüüpe spordiklubidesse. Peame neid lihtsalt aktsepteerima ning leppima nende olemasoluga. Tegelikult mulle väga meeldib trennis käia ja olla (higistavate) inimeste keskel, kes on tohutult sihikindlad ja eesmärgile pühendunud. Siin ei ole midagi salata, ka mina vaatan teinekord suure imetluse ja kerge kadedusega treenitud ilusaid inimesi, nii mehi kui naisi, ning mõtlen, et küll nad on ikka tublid. Minul endal läheb jätkuvalt tasa ja targu. Olen endiselt motiveeritud, teen trenni ja jälgin, mida söön. Eelmise postituse all küsiti, kas minu jooksutulemused on ka kusagil nähtavad. Kahjuks ei ole, aga võite koos minuga rõõmustada näiteks selle üle, et jooksin augustis oma elu esimesed 10 kilomeetrit ja ka septembris on mul õnnestunud vähemalt korra nädalas jooksurajale jõuda. Pikkade tiirude eest pean tänama muidugi oma sportlikke sõbrannasid, kes on tugevaks motivaatoriks, aga olgem ausad, ka nemad on tunnistanud, et minu kaalulangetus inspireerib neid ja nad on sellest saanud veelgi suurema tõuke trennitegemiseks. Kaal näitab praeguseks sellist numbrit nagu 84, aga kõigub teinekord 85 juures. Niisiis kuue ja poole kuuga on täiesti võimalik 15 kg kaotada ja seda kõike õige toitumise, jõusaalitrenni ja tagasihoidliku jooksmisega.

Millised asjad aga teid, head lugejad, jõusaalis kõige enam häirivad ja millistesse humoorikatesse situatsioonidesse olete seal sattunud?

Ilusat septembrit soovides

Triin 

Lõppu veel üks meelelahutuslik video jõusaali apsudest. Mõni tegelane on päris naljakas.