VILLU PARVET: supernaised ja kõik teised, kes nendega hakkama ei saa

Ma ei ole varem saanud oma kirjutistele nii palju tagasisidet kui viimasel ajal, ja uskumatult palju sellest on positiivne. Ma tänan selle eest kõiki. Siiralt. AITÄH. Viimastel nädalatel on IGA naine, kellega olen kokku puutunud, neid lugusid lugenud (ja paljud mehed). Buduaar on Eestis nagu Facebook. Seda jälgivad kõik.

Tänases loos ei kirjuta ma aga sellest, mis on osade naiste juures minu meelest valesti (kui siis õige vähe). Kirjutan armastusest - ehk siis kõigist emadest ja lastest. Ma ei nuta. Ma mõtlen, et ma üldiselt ei nuta. Mul pole tavamõttes ärevust ja olukordades, mida paljud peavad kriitilisteks (keegi ähvardab relvaga, keegi sõimab otsesaates, mida iganes), muutun rahulikuks ja tunnen positiivset kindlustunnet. Samas võin hakata viie sekundiga nutma, kui mõtlen oma lapsest ja sellest, kui suure töö on pidanud tema ema ja tegelikult iga ema ära tegema.

Mehed on kahjuks sageli mölakad

Me oleme meestena pahatihti totaalsed mölakad. Me läbime sellised faasid, et alguses irvitame, kui lihtne on lapsi teha (ja see on tõesti lihtne), siis tõsineme ja räägime, et saame ikka naiste kannatustest aru ja seejärel iseendaga päriselt aus olles mõtleme, et “vahet pole, need ongi naised ja rasestugu ja sünnitagu ja jutud, sest elu ongi selline”, ning vaatame rahustuseks telekat või lähme sõpradega välja või paneme mingit prosti või mõtleme mõne tööteema iseenda jaoks oluliseks. See on faking traagiline. Ma tean, et mehed loevad Buduaari vähem. Seega pole nende sõimamisest eriti kasu (muidugi võid ka selle loo mehele edasi saata, ma ei pelga seda, kui ta mind veel veidi rohkem vihkama hakkab). Aga sama käib ka naiste kohta, kes võtavad kritiseerida emasid, olemata ise läbi käinud kõike seda, mis emaks saamine endas kätkeb. Mõelge palun vähe enne, kui midagi ütlete.

Rasedus muudab kõik

Pange ennast korraks sellesse rolli, kui keegi vajutab teie elus konkreetselt “Stopp” nuppu. Ei, mitte mingi “Paus” nupu puudutus, vaid konkreetne “Stopp”. Tegelikult väga paljude asjade osas rasedaks jäämine just seda tähendabki. Cool on mitterasedana vaadata Hollywoodi chickflick'e, kus rasedad naised on energilised, teotahtelised ja rõõmsameelsed, nagu rätsepad vene muinasjuttudes, ning mõelda, et “rasedus ei sega ju midagi”. Nii on filmis. Tegelikkuses muudab rasedus kõik. See on võitlus igas päevas, kus naine peab toime tulema konkreetse valu, sita enesetunde ja utoopiliselt kõikuvate emotsioonidega, lisaks turvatundeprobleemid ja hirmud selle pärast, mis täpselt tulevikus saab - nii füsioloogiliselt, sotsiaalselt, majanduslikult kui igas muus mõttes. Kui nüüd meie meestena sellest aru ei saa ja muutume oma tulevase lapse emale raseduse ajal veel täiendavaks probleemide allikaks, selle asemel et noid teisi veidigi leevendada (nagu mina kunagi kindlasti muutusin), siis pole me absoluutselt aru saanud sellest, mis on elus oluline. Või nagu klassikud ütlevad, siis pole me üldse millestki aru saanud. Kui me peaks toime tulema kümme korda väiksemate häiretega oma keha ja elu juures, kurdaksime ja halaksime kümme korda rohkem. Ja btw, eelnev käib ka kõigi mitte-emadest naiste kohta, kes võtavad kritiseerida või süüdistada rasedaid naisi. Olete haledad, kui nii teete.

Laps

Laps on kingitus. Iga mees peab sellest aru saama. Kui sul pole olnud siiani muud motiivi oma sittasid käitumisharjumusi muuta, siis ole õnnelik - nüüd on sul põhjus seda teha. Kõikvõimalikud stoorid selle kohta, miks sa ei saa oma lapse eest hoolitseda (või kui oled võtnud naise, kellel juba on laps, siis tema lapse eest, nagu oma lapse eest), on bullshit. Need on mingid abitud katsed endale valetada, sest ma ei tea meest, kellele ma ei suudaks seda selgeks teha, kui ma temaga poolteist tundi ausalt ja avatult räägin. Siis nad murduvad, tunnistavad, et on nõrgad ja sead ja ei tea ise ka, mis näoga tulevikus lapsele otsa vaatavad. Ma ei viitsi isegi targutada, et tuleb majanduslikult toetada - seda saad teha nii palju, kui päriselt suudad, vaja on olemas olla. Vaja on naine ära kuulata, mitte lasta tal minetada võimet unistada ja suurelt mõelda ja siis nii palju kaasa aidata, kui vähegi võimalik. See kõik on suuremas plaanis otseselt sinu kingitus lapsele. On naiivne loota, et lapsest tuleb tunduvalt õnnelikum ja elujaatavam inimene kui näiteks ta ema lapse teismeliseks saamiseni on. Mõtle sellele, kui oled mees.

Lapse närvisüsteemi hävitamine sõdimisega

Ütlen otse, nii psühholoogilises plaanis kui inimliku kogemuse pealt, mine ja aita lapse ema, mitte ära pushi mingit vaenu või ürita lapsele selgeks teha, et ta ema on halb inimene. Kohtuvaidlused ja muu kamm? Kohtus saad niikuinii suhu ja mingi debiilse lahendi, mis lapse sind süsteemselt võõrastama paneb. Loomulikult on mõrdasid, kes ongi nii kibestunud, et lihtsalt ei anna last ja sõdivad, aga reeglina oleme me meestena ise sageli neist säärased mõrrad teinud. Võta parem oma hoiak kordads alandlikumaks ja mine räägi ausalt oma lapse emaga. Kui ei teaks kümneid kordi, kus mees on selle tulemusena säästnud kogu kohtu peale mineva papi, tohutult lapse närvirakke ja eeskätt jätnud perse keeramata suure kamaka lapse elust, ma nii ei soovitaks. Naised on väga sageli ülimõistlikud - kõik, mida nad tahavad, on tunne, et nende lapse isa ka kõige hullematel omavahelise sõdimise perioodidel oma last rohkem armastab kui nende naiselikku bitchimist vihkab. Ja sina naisena, kui lapse isa tuleb sinu juurde siira kavatsusega, kuula ta vähemalt ära, mitte ära saada talle kaela mingist ninjast advokaati, kelle elueesmärk on saada järjekordne mentaalne skalp oma mõistuse autahvlile, mille peale ta ennast pahadel päevadel onaneerimas käib. Vaatamata sellele, et paljud arvavad - ja seda täiesti õigustatult -, et ma olen ülbe nartsissist, tunnistan ma ausalt, et imetlen kõiki emasid. Ja eriti neid supernaisi, kes suudavad ka raseduse ajal oma unistuste poole pürgida ning saavutavad isegi siis kordades rohem kui need mitte-emad, kes neid kuskil šampuseklaas käes kihistades kritiseerivad. Jah, ja täpselt nii on ka see mu lapse ema ja eksi kontekstis. Rasestuge, sünnitage ja kasvatage kasvõi üks laps üles ja saate aru, mis probleeme, valu ja võitlust elul veel pakkuda on, peale selle, et su juukseotsad on katki või uue mersu spetsiaalset sisu peab kaua ootama või kõigil LV kevadkollektsiooni rahakottidel on nõme värv (kõik näited elust). Tulge maa peale ja võtke vähe hapnikku.

Ja kõik naised, kes kaaluvad raseduse katkestamist ja veeretavad keele peal aborditabletti. Ärge neelake seda alla! Saage see laps! Minge sellele kõigele vastu, sest siis on vähemalt võimalus, et tee teete midagi tõeliselt suurt, mida väga paljud naised pole suutnud, ja vaatamata sellest ilast, mida nad ajavad, vaatate neile pärast seda elu lõpuni ülevalt alla. Miks? Sest te olete sisemiselt võitnud. Ja sellele järgneb võit välises maailmas. Alati. Ja ükspäev saate oma ainumasele põgusale elule tagasi mõeldes aru, et teie edu ja seesmise rahulolu taga ei ole olnud juhused või õnn, vaid kadestamisväärne sisemine jõud, mis kandus edasi kõikidesse eluvaldkondadesse ja muutis teie maailma (ka mitte just eriti mage võrdpilt lapse kohta). Te olete igal juhul paremad. Ja palju paremad kui mingid mehed, nagu näiteks mina olin.

Buduaarile Villult

Loe ka lisaks Villu eelmist kolumni teemal "Milleni viib nn ülebuustimine".