Kristi: … see, mis oli varem roosa unistus, saab ühel hetkel elu normaalseks osaks

45 kommentaari
Kristi: … see, mis oli varem roosa unistus, saab ühel hetkel elu normaalseks osaks

Nüüd, kui suveõhtud on juba suhteliselt jahedad, kuid sportimiseks õhutemperatuuri poolest ideaalsed, olen end taas õue liikuma ajanud. Mõtlen selle all aktiivset sportimist! Arvan, et külmal ajal jõuab tubastes tingimustes piisavalt olla ja praegu on õues tõeliselt mõnus, sest õhtune õhk on sportides parajalt jahutav. Teisest küljest muidugi eriti tore see ei ole, sest õhtutes ei ole enam suvesoojust. Jah, ilm on alati see, millega inimene rahul ei ole – minu jaoks on meie kliimas päikest ja soojust tõesti liiga vähe. See aga selleks… Mul „õnnestus“ vahepeal mitte just eriti kergekujuline haigus üles korjata, millega kaasnes korralikult rivist väljas olemine ning ajaliselt pikk taastumine. Kui aga tervis juba vähegi võimaldas, siis hakkasin jalutamas käima, sest päev ilma füüsilise aktiivsuseta on mu jaoks keeruline mööda saata. Kõndisin siis nii kuidas suutsin tempo ja distantsi osas. Minu eesmärk oli vähekenegi liikuda, tasa ja targu… Mida aeg edasi, seda pikemaks läksid distantsid ja ka tempo osas oli muutusi, ühel päeval avastasin end jooksmas. See juhtus kuidagi loomulikult ja kui koju jõudsin, siis alles hakkasin mõtlema, et mida ma tegin. Mina ja jooksin? Võimatu!  

Nüüd, kui suveõhtud on juba suhteliselt jahedad, kuid sportimiseks õhutemperatuuri poolest ideaalsed, olen end taas õue liikuma ajanud. Mõtlen selle all aktiivset sportimist! Arvan, et külmal ajal jõuab tubastes tingimustes piisavalt olla ja praegu on õues tõeliselt mõnus, sest õhtune õhk on sportides parajalt jahutav. Teisest küljest muidugi eriti tore see ei ole, sest õhtutes ei ole enam suvesoojust. Jah, ilm on alati see, millega inimene rahul ei ole – minu jaoks on meie kliimas päikest ja soojust tõesti liiga vähe. See aga selleks…

Mul „õnnestus“ vahepeal mitte just eriti kergekujuline haigus üles korjata, millega kaasnes korralikult rivist väljas olemine ning ajaliselt pikk taastumine. Kui aga tervis juba vähegi võimaldas, siis hakkasin jalutamas käima, sest päev ilma füüsilise aktiivsuseta on mu jaoks keeruline mööda saata. Kõndisin siis nii, kuidas suutsin tempo ja distantsi osas. Minu eesmärk oli vähekenegi liikuda, tasa ja targu… Mida aeg edasi, seda pikemaks läksid distantsid ja ka tempo osas oli muutusi, ühel päeval avastasin end jooksmas. See juhtus kuidagi loomulikult ja kui koju jõudsin, siis alles hakkasin mõtlema, et mida ma tegin. Mina, ja jooksin? Võimatu!

Jooksmine on kogu mu elu vältel olnud mulle mingil põhjusel vastumeelne. Kui kooliaega pisut tagasi mõelda, siis olen kõik need kohustuslikud jooksud ära teinud, sest teisiti ei saanud, kuid kergelt see ei tulnud, ikka hambad ristis ja vastikustundega. Jooksmine on olnud alati kuidagi raske ja vastik ja ebamugav ning mitte mingil juhul nauditav. Täna aga võin enda üle uhke olla, sest lood on täielikult pöördunud ja seega absoluutselt teisiti – ma suudan käia jooksmas ja saada sellest positiivne kogemus, isegi pärast rasket haigust! Leian, et see on minu puhul väga suur samm edasi – miski, mis on terve elu olnud mu jaoks negatiivse varjundiga ja tekitanud sooritusel kõike, mis ei ole positiivsuse skaalal, on muutunud meeldivaks. Endalegi tundub uskumatu, et vabatahtlikult tõmban spordiriided selga ja lähen jooksma. Ma ei eelista enam kõndimist! Jooksen, ja vabalt. Tõepoolest, ma ei oleks seda kunagi uskunud, et nii võib minna – mina, jooksen ja naudin seda! Täna aga on see reaalsus! Usun, et siin tuleb mängu üldine treenitus, mis on teinud suure hüppe, kui võrrelda minu teekonna algusega. Olin ikka suur ja jõuetu ning täna tunnen piinlikkust selle üle. Aga ju siis oli sellel ajahetkel kõik see mingil põhjusel vajalik… oli kuidas oli, tänaseks on see minevik ja nüüdseks olen hoopis teistsugune Kristi – seest ja väljast. 

Tõesti, enesega rahulolu, kui peeglisse vaadata, muudab nii-nii palju. Ma julgen seda täna väita, sest mul on see kogemus – elu enne, 25 kg raskemana, ja nüüd. Võib ju võrrelda ja proovida lühidalt kokku võtta – muutused on kolossaalsed – emotsionaalsuse ja psühholoogiliste aspektide osas ning loomulikult füüsiline vorm ja väljanägemine. See suur muutus, kaotada 25 kg, teeb tõeliselt rahulolevaks, oluliselt õnnelikumaks ja süstib enesekindlust ning tõestab, et tahtejõu ja mõttejõu abil “suudame liigutada mägesid”. Ja see, mis oli varem roosa unistus ning kättesaamatu, saab ühel hetkel elu normaalseks osaks – tuleb välja, et elu ongi ilus! 

Kaalul on 65 kg! 

 

Kristi