ARMASTUSE LUGU…jõusaalist

On sügisõhtu. Tartu. Olen kalli kaasa ja töökaaslasega puhke- ja arendusreisil, hotellis Dorpat. Hiljuti juhtusin nägema lähedalt armastust. Kulturist Gert Goršanov laskus kaasa ja mitmesaja inimese ees kohalikul populaarsel poksivõistlusel põlvili... ja palus kätt! Kui palju imelisi emotsioone – selliste hetkede tunnistaja olla on suur au! Armastan armastust. Ikka ja jälle uurin inimestelt: „Aga kuidas te kohtusite? Kas mäletad seda hetke, kui tundsid, et just tema ongi see tõeline... Mis sind tema juures võlus? Ja mis on see imeline võluvalem, et armastus iial otsa ei saaks?“

Nii kohtumegi taas. Hotelli lobby’is. Tööruumis lepime kokku, et Gert lahkub ja minu küsimustele vastab Annika. Et elu oleks ikka veidi mänguline, siis palume lahkuda Annikal ja küsin samu küsimusi Gerdilt. Võtan armastajapaarilt lubaduse, et enne loo lõppvalmimist nad teineteisega meie intervjuu alguse osa ei aruta. Kui põnev mänguline algus tehtud, kutsume tagasi Annika ja avame nende kahe inimhinge armastuse lugu juba koos.

Kuidas te tutvusite?

Annika: Tutvusime jõusaalis, aga lugu sellele eelnes Facebookis. Mängisin Corsagymi jõusaali jagamismängu, kus võitsin jõusaali paketi ja seal jõusaalis me teineteist esimest korda nägimegi. Ma ei olnud varem kunagi jõusaalis käinud. Seega ma ei võitnud mitte ainult paketti, vaid ka abikaasa!

Gert: Spordiklubis oli kunagi jagamismäng, kus Annika osales. Palusin spordiklubis kliendil välja võtta nime, kes loosi võidab. Esimene klient valis välja Annika. Siis tuligi ta jõusaali ja sealt see vaikselt pihta hakkas... Mul ei olnud jõusaalis teisi töötajaid peale iseenda ja mina võtsin ta vastu ning juhendasin.

Kas mäletad sellest esimesest päevast mingit hetke, silmapilku või mingit tunnet?

Annika: Mäletan tunnet lihastes, sest ei olnud neid kunagi treeninud! Aga vaat seda tunnet... seda tundsin natuke hiljem. Mulle meeldib väga saunas käia ja jõusaali saunas tegimegi väikse kohtingu. Sealt sai minu jaoks meie lugu alguse.

Gert: Olin lisaks spordiklubile ka klubides turvamees. Ta tuli mind sinna eraldi vaatama. Pärast seda läks meie läbisaamine tihedamaks. Mul oli spordiklubis infrapunasaun ja seal meie kohting vist oligi.

Romantika jõusaalis

Gert hindab Annikas enim seda, et naine on järjepidev, toetav ja naeratab kogu aeg. Annika ütles ta ettepanekule „jah“, sest mees inspireerib, täiustab ja hindab teda. 

Kui minna päris algusesse, siis Annika ja Gert räägivad, et nende kohtingud toimusidki jõusaalis trenni tehes. Gert lisab, et traditsioonilist kohtingut ei olnudki, et oleks kusagil maha istunud – see armastus tekkis ikka jõusaalis rassides.

Esimest korda avaldas mees armastust 1. aprillil sõnumiga. Annika kirjutas vastu: „Kas see on mingi nali?“ Gert ütleb, et ei teadnud, mis kuupäev on, lihtsalt selline tunne tuli peale.

13 aastat koos olnud paar nendib, et tihti paarid tüdinevad üksteisest aastatega, aga neil on vastupidi – aina põnevamaks ja huvitavamaks läheb. Mida aeg edasi, seda rohkem on tõmmet, ühiseid eesmärke ja saavutusi. Küllap on selles tähtis roll spordil, aga ilmselt ka reisimisel. Nimelt on paar palju reisinud ja reisimisel peab lahendama teatud olukordi, mis argielus ei teki. Näiteks reisist USA-sse, kus rendiautoga äärekivisse tagurdati ja rehv katki läks, meenutab Gert, et tema ärritus ega leidnud varurehvi ja võtmeid. Annika aga võttis kohe kindalaekast kasutusjuhendi ning hakkas otsima, kus võtmed olla võiks.

Nad soovitavad ka teistele paaridele, et just reisil selgub väga hästi, kas inimesed sobivad kokku.

Gert on näiteks Annikale korraldanud ka sünnipäevaks üllatusreisi Pariisi. Ta ütles salakavalalt naisele, et minek on Jurmala veeparki. Annika võttis ujumisriided kaasa. Eriti vahva oli, et lennujaamas olid tablood rikkis ja Annika ei teadnud kuni maandumiseni, kuhu tegelikult minnakse!

Paaridele soovitavad nad väga minna Itaaliasse Amalfi rannikule, mis on muinasjutuline koht. Gert arvab, et reisid mõjuvad paarisuhtele hästi. Iga korraga saab aina rohkem aru, kui hea on koos olla.

Spordipaari päev

Veel erineb nende suhe tavapärasest selle poolest, et teineteist võistlusperioodil hästi ühise hommikusöögiga üllatada ei saa, sest hommikuti on vaja teha kardiotreeningut. Kuni üks teeb kardiot, siis teine sööb ja vastupidi. Küll aga juuakse koos kohvi – mitte suhkru ja piimaga, vaid kaneeliga. „Aga kui võistluseid ei ole, teeb Gert ülihäid hommikusi pannkooke meile ja lastele. Minul pannkoogid ei õnnestu, need on liiga tervislikud!“ kiidab Annika ja Gert kirjeldab, et need on vanakooli ülepannikoogid kondenspiima ja šokolaadikreemiga.

Pärast hommikusööki pakitakse söögid päevaks. Gert selgitab, et neil on päevas 6–8 toidukorda, mis pakitakse kaalu järgi erinevatesse karpidesse. Kaasa peab võtma ka umbes 4 liitrit vett päeva kohta. Gerdil on suur sõjaväelasekott, Annikal klassikaline seljakott. Nii minnakse välja – Annika salongi juuksuritööd tegema ja Gert jõusaali.
Vahel nähakse trennis, vahel aga alles õhtul kodus. Nad tunnistavad, et motiveerivad küll teineteist trennis, aga tempo on erinev, käsil on palju asju ja nii on keeruline trenniaegu klappima saada.

Õhtul aga süüakse kodus koos kaks toidukorda. Üks kord kella kaheksa paiku ja teine kord enne magamaminekut, kell 23.

Perre kuuluvad lisaks ka Annika tütar Isabel ja Gerdi poeg Kent. Gert tõdeb, et eks väikesena lapsed ikka vaidlesid, et kelle isa ja kelle ema – moodsa perekonna probleemid, aga praegu on lapsed lahutamatud. Gert naerab, et kui lapsed reisil eraldi tuppa panna, on nad tigedad ja tahavad olla koos.

Abieluettepanek tuli suure üllatusena

Miks ettepanek alles 13 aastat hiljem tuli ja just sel päeval, selgitab Gert, et soovis, et poeg saaks täiskasvanuks ning 13 tundus talle huvitav number. „Olin kogu aeg mõelnud, kus seda teha. Korraldasin Annika sünnipäevaks poksivõistlused ning mõtlesin, et miks mitte ka ettepanekut kogu rahva ees teha!“ põhjendab Gert.

„Et ei oleks taganemisteed!“ naljatab Annika kõrval. Tema jaoks oli see muidugi suur üllatus. Esmalt märkas ta poksiringi ääres suurt lillekimpu ja arvas, et see on kellelegi, kes selle sündmusega seotud on, sest oma kingi oli ta hommikul juba kätte saanud. Kui talle kimp ulatati, arvas ta, et see on sünnipäevaks. „Mõtlesin, et ta tahab kõigi kuuldes uuesti õnne soovida, aga et ta põlvele laskub, see oli üllatus...“ meenutab ta.

Gert kirjeldab oma tundeid, et on küll olnud tippsportlane rammumehe ja kulturismi alal, olles kulutanud palju lavalaudu, aga nii närvis ei ole ta iial olnud, et häälgi värisema hakkab ja silmad märjaks lähevad.

Annika meenutab ka hiljuti aset leidnud vestlust tütrega, kes küsis: „Emme, kui sa abielluksid, siis kus sa tahaksid, et su pulmad oleksid?“ Annika vastas, et mere ääres. Gerdil aga küpses juba peas plaan pulmadest imeilusal Sillamäe promenaadil, mida nad olid hiljaaegu suvel esmakordselt külastanud.

Pulmade korraldamine andis muidugi suhtesse uue värskuse. Muidu räägiti ikka palju trennist ja võistlustest, nüüd on uus põnev teema! Pulmad toimuvad käesoleva aasta 12. augustil.

Koosolemise õnnevalem

Annika ja Gert peavad koosolemise õnnevalemiks seda, et iga inimene jääb iseendaks. Ei tasu proovida teist muuta. Pigem tuletada meelde, kas olete samad inimesed kui tutvudes, kas partner on muutunud või sina ise ka. Kui miski muutustes häirib, tasub omavahel rääkida.

Gert usub, et suhtes peab olema üks pisut järeleandlikum. Ta tunnistab, et on ise jäärapäine ja Annika sobib talle hästi, sest tunneb meest ja ootab rahulikult, kuni ta rahuneb, enne kui rääkima tuleb. Siis räägitakse asjad selgeks.

Olulised on ka teadlikud hetkede loomised. Näiteks suvalisel hetkel lillede toomine. Annikal on aga komme vahel saabaste sisse kommi panna. „Üks kord panin kodust tööle minnes saapa jalga ja šokolaadikomm oli seal sees. Mille peale loomulikult said jalad šokolaadiga kokku!“ naerab Gert.

Ka kohtinguid võib teha kogu aeg, mitte ainult tähtpäevadel. Miks mitte minna kolmapäeva puhul välja ja võtta restoranis klaasike šampanjat või kohvi Baileys`ega.

• Sisuturundus

Jah, pumbal ja pumbal on vahe! Ühega pumpasin 30ml ca 20-30 minutit aga Lola & Lykke omaga kulus 130ml kogumiseks vaid 5 minutit!

• Sisuturundus

Kogemuslugu | Kaia (38): “Proovisin tselluliidile ukse näitamiseks elektroonilist kehakuppu infrapunaga – enam ei suuda ma kuputamisest loobuda!”