ERAKORDNE PRANTSUSE RIVIERA: Nizzat saab nautida ka tagasihoidlikuma eelarvega

Minu reisi puhul oli kasulik ühendatud meeldivaga. Viiepäevasele koolitusreisile lisandus sama pikk aeg kohalike võlude nautimiseks. Koolituspaikade valikus oli ka teisi toredaid kohti üle Euroopa, kuid mis seal salata – Prantsuse Riviera süda Nizza kaalus kõik teised variandid üles just oma hea kliima (300 päikselist päeva aastas!), siniselt sillerdava mere, kuulsa prantsuse veini ning parima valiku Prantsuse, Itaalia ja teiste Vahemere köökide toidu poolest.

Samuti sobib Nizza väga hästi püsivamaks peatuspaigaks, kust alustada kogu Rivieraga tutvumist, kuna transpordiühendus nii busside kui rongide näol on ümbritsevaga väga hea.

Nagu alati – inimene teeb plaane, Jumal naerab ja juhib saatust. Vahele tuli kaks pikka ja piinarikast koroona-aastat. Kui lõpuks lennupiletid käes ja kohver pakitud, oli elevus suur ja ootused laes. Suhteliselt jahedast Eesti suvest Nizzasse jõudes võttis põhjamaal karge kliimaga karastunud turisti vastu mõnusalt sume kesköö ja troopiliselt soe õhk. Kuumalaine oli Euroopasse jõudnud…

Nizza on küll Prantsusmaa suuruselt viies linn, kuid mõjub seal ringi jalutades väikselt ja hubaselt, seda tänu oma hästi läbimõeldud ja omavahel kokkusobivates pastelsetes kollastes-roosades toonides barokkstiilis majadele, kitsastele tänavatele ning armsatele pisikestele salajastele sisehoovidele, mille avastamiseks tasub aega võtta.

Siin kohtuvad korraga nii ajalugu kui tänapäev, meri ja mäed, valgus ja värvid, rohelised pargioaasid ja rahu ning linnamelu. Avaneb mõnusaks kokteiliks segunenud Prantsusmaa ja Itaalia. Nii mõnelgi hetkel tajusin segadust – kummas riigis ma neist tegelikult asungi…

Kõigepealt kummutaksin müüdi, et Nizzas on kõik kohutavalt kallis. Loomulikult, kui plaanid ööbida 5-tärnihotellis ja süüa Michelini tärni väärilistes restoranides, pead vastavate väljaminekutega arvestama. Tallinna kesklinna ja Eesti suurimate linnade hinnad on ammugi Euroopa tasemele jõudnud!

Hoolimata sellest on ka tagasihoidlikumate nõudmiste ja väiksema reisieelarvega võimalik kogu selle imelise linna pakutavat täiel rinnal nautida, ilma et peaksid pärast reisi hambaid varna riputama. Nii valisin ka mina oma peatuspaigaks Nizza ühe pisut tagasihoidlikuma hotelli, mis asus üheminutilise jalutuskäigu kaugusel rongijaamast ja viieminutilise retke kaugusel keskusest ning kuulsast Inglaste promenaadist ja merest.

Soovides võimalikult palju kogeda, valisin suure jalutamishuvilisena transpordivahendiks oma jalad. Et linnast algselt täit pilti saada, kasutasin ka esmakordselt Hop on-Hop off teenust. Kogu tuuri kestvus maheda audiogiidi ja klassikalise muusika saatel kestis 45 minutit. Sõit kulges ümber neeme sadamasse ja sealt edasi Boroni mäele, kus saab heita pilgu uhketele villadele. Kuna bussi teisel korrusel sõites jahutas tuul meeldivalt ülekuumenenud keha ja sasis juukseid, tegin kaks ringi järjest.

Avastamist väärt vanalinn

Kümne päeva vältel ei väsinud ma kordagi õhtuti tegemast pikki jalutuskäike vanalinnas ja promenaadil. Avastamist oli nii palju – arhitektuur, inimesed, lõhnad, maitsed, valgus ja värvid! Vanalinn on justkui suur labürint, kuhu võid end unustada pikkadeks tundideks avastusretki tegema. Cours Saleya tänaval asub üks Lõuna-Prantsusmaa tuntumaid turgusid, mis õhtul muutub suureks, rikkaliku Vahemere köögiga ja hubase atmosfääriga avatud restoranide alaks. Kui restoranis einestada ei soovi, siis leidub üle kogu linna arvukalt Boulangerie´sid ja Pattiserie´sid, kust saab kaasa haarata erinevate täidistega baquette, croissante või lihtsalt salatit.

Siin tasub võtta aega ja nautida ning endasse emotsioone koguda. Lisaks leiab arvukalt rannaäärseid merevaatega restorane, kohvikuid, baare, mõnusaid varjulisi katuseterasse hotellides, kus kuumal suvepäeval kokteili limpsida ning õhtuti kohtab vanalinnas pea igal nurgal tänavakunstnikke ja -muusikuid, keda vaadates-kuulates võidki lasta end unustusse viia ning ajal lihtsalt voolata.

Promenade des Anglais – Nizza elanike lemmikpaik

Promenaad kulgeb 7 kilomeetri pikkusena Inglite lahe ümber, olles ääristatud palmide ja imeilusate lehtlatega. See on kogu linna kogunemiskoht, kus käiakse jooksmas, jalgratastega sõitmas, koertega jalutamas ja sõpradega kohtumas. Promenaadi ääres asuvad peamiselt hotellid, kuid nende kõrval on säilinud ka ajaloolised hooned, mis oma värvigammalt harmoneeruvad asuursinise merega ideaalselt. Siin asub ka Nizza kuulsaim, Belle Époque’i vaimust kantud hotell Negresco. Kui rahakott siin ööbimist ei kannata, võib siiski hotelli sisse astuda ja seal ringi uudistada.

Pelgalt rannapuhkust minu arvates Nizzasse planeerida ei tasu, sest tegu on kivise rannaga. Avalikku randa minnes tasub kaasa võtta pisut paksema lamamisaluse. Korralike rusikasuuruste kivide tõttu on ka vetteminek ebamugav, kohati isegi valus, seega võiks end teadliku rannahundina varustada kummist tallaga veesussidega.

Kui oled aga suuremat sorti päikesekummardaja, siis tasub külastada kõrvalasuvat linnakest Villefranche sur mer, kus randa katab natuke liivasarnasem kiht ning vette on samuti mugav jalutada. Boonusena saad imetleda värviküllast rannikut, külastada armsaid väikeseid kohvikuid ning shopata suveniire ja muud meelepärast mäeküljelt ülespoole kõrguvatel kitsatel tänavatel asuvates butiikides.

Colline du Château park – parimad vaated Nizzale

Nizza vanalinna ja sadama vahele jääb Colline du Château park. Sealt avanevad imelised vaated Inglite lahele ja vanalinna punastele majakatustele. Ronimine mööda keerdtreppe – üle 300 astme, võib kuumal suvepäeval osutuda päris suureks katsumuseks. Üles saab ka mugavamalt liftiga, kuid treppidelt avanevad vaated on ronimisvaeva väärt.

Sissepääs parki on tasuta, kuid park ise on lahti vaid kella 20.00-ni õhtul, mis välistab kauni öise tuledesäras Nizza panoraamvaate. Pargi erinevatel tasanditel on vaateplatvormid ja mõnusad varjulised istekohad, kus hinge tõmmata ja vaateid nautida. Park on kohalikele ka populaarseks piknike pidamise kohaks. Mäe tippu jõudes saab vaateplatvormilt imetleda Nizzat kogu tema uhkuses ja ka 19. sajandil ehitatud tehiskoske.

Marc Chagalli muuseum – värvide ja valguse mäng

Prantsuse Rivieras on töötanud ja siit inspiratsiooni ammutanud paljud kuulsad kunstnikud. Nizza suures muuseumivalikus on Chagalli muuseum kindlasti külastamist väärt. Chagalli maalid on ainulaadsed ja nende värvilahendus väga muljetavaldav. Tegemist on peamiselt küll religioossete maalidega, kuid paljud neist on isiklikud ja väga huvitavad. Kõige sügavama mulje jätsid mulle Chagalli suurejoonelised vitraažid.

Nizza sadam

Nizza sadam asub vanalinnast paarikümneminutilise jalutuskäigu kaugusel. Siin saab imetleda luksusjahte ja kõikvõimalikke huvitavaid merealuseid. Sadamast on võimalik tellida erinevaid laevareise, sealhulgas ka Monacosse ja lähedalasuvatele väikestele saartele. Valisin tunniajase rannikuäärse kruiisi.

Merelt avanevad Nizza ja kõrvalasuva imearmsa linnakese Villefranche sur Meri rannikule suurepärased vaated, giid andis ülevaate ka ranniku ajaloost ning kuulsuste villadest – Sean Connery, Tina Turner, Elton John – need on vaid mõned tuntud nägudest, kes siin suvitada armastavad. Sadamas asub ka armas jahtklubi – Club Nautique Nice, mille terassilt näeb maalilist ümbrust ning kus saab end kosutada maitsvate vahemerestiilis roogade ja klaasikese jaheda valge või roosa veiniga.

Monaco – rikaste ja ilusate paradiis

Kui oled juba Prantsuse Rivieras, ei saa jätta külastamata ka Monacot. Monaco koosneb neljast osast: Fontvielle, Monaco Ville, La Condamine’i ning Monte Carlo. Monaco ajaloolises keskuses väärib külastust printsi palee ja okeanograafiamuuseum, kuhu ma kahjuks ei jõudnud, küll aga õnnestus printsi palee ees näha uhket valgetes mundrites valvurite vahtkonnavahetust. Monaco Ville kindlusemüüri mööda saab teha mõnusa jalutuskäigu, kust avanevad muljetavaldavad vaated nii linnale kui merele.

Lisaks saab nautida varju ka eksootiliste taimedega pargis, kus on esindatud kõik – palmidest kuni kaktusteni. Sulpsasin ka sügavsinisesse merre – üldse mitte imelisest liivarannast, vaid lainemurdjalt, mis tegi selle kogemuse veelgi erilisemaks. Viimaseks elamuseks jätsin kuulsa Monte Carlo kasiino külastuse, mängima sinna ei tikkunud, kuna tean, et õnnemängudes mul ei vea.

Küll aga imetlesin suursugust arhitektuuri ja fuajee sisekujundust ning tahes-tahtmata kerkisid silme ette kujutluspildid rikastest ja ilusatest, kes siin oma aega veetmas käivad. Samuti ei suutnud ka edevusele vastu panna ja poseerisin kasiino ette pargitud (ilmselt sihilikult) Ferraride ja muude luksusautode taustal.

Cannes´i filmilik atmosfäär

Cannes´i tegin väikese pärastlõunase-õhtuse sutsaka. Eesmärgiks üle vaadata see endine kaluriküla, mis oma praeguse romantilise vanalinna ja iga-aastaselt asetleidva filmifestivaliga on turistide tõmbemagnetiks. Pärast festivalihoone ülevaatamist, mis, tõsi küll – erilist muljet ei avaldanud – kas siis seetõttu, et tol päeval polnud treppidel punast vaipa või hoone arhitektuurilise üksluisuse tõttu, tutvusin kohaliku turismiinfokeskusega, mis osutus tõeliseks üllatuseks. Ülielusuuruses fotod näitlejatest, kuulsuste käejäljed ja hästi läbimõeldud suveniiride väljapanek – justkui olekski ise festivalimeeleolust osa saanud.

Ringijalutamise asemel otsustasin väikese turismirongi kasuks, mis tegi ringi läbi vanalinna ja pikema peatuse Le Suquet’ vaateplatvormil, kust on näha kogu linn. Õhtu lõpetuseks einestasin all-linnas üsna kärarikkal restoranitänaval, mis mulle taaskord muljet ei avaldanud, kuna erinevalt Nizza romantilistest restoranidest ja pigem oma õhtusööki ja veini vaikselt nautivatest siseturistidest, oli siin palju lärmakaid, kahjuks ka üsna purjus britte.

Kokkuvõttes võib öelda, et hoolimata sellest, et palju kohti jäi külastamata, millest unistasin – veinimõisad, lavendliväljad, parfüümipealinn Grasse, maaliline Eze, St. Tropez – jõudsin teha kõike: külastada turismimagneteid, päevitada, shopata, sõita laevaga merel ning nautida niisama olemist.

Minu südant Riviera ei röövinud ja öösiti magan siiski rahulikku und, kuid kindel on see, et ainsaks korraks sinnamaile see reis ei jää.