Et Sinu lapsest kasvaks õnnelik inimene!

Lapsed on hämmastavalt kiired õppijad ja tohutult taibukad. Inimese areng algab juba eostamisega, turvaline ja õnnelik lapsepõlv on kõige tähtsam, et lapsest kasvaks ka õnnelik ja tubli täiskasvanu. Last ei tohiks alahinnata ning mõelda, et ta ei saa täiskasvanute maailmast aru.

Lapsega peab õigesti käituma, eeskuju näitama ja õpetama. Alates kolmandast eluaastast hakkab inimene oma elu mäletama ja kogemustest aktiivselt õppima - saabub iseolemise tunne. Maailmataju on lapsel aga olemas juba sündidest, kui mitte öelda, et eostamisest alates, sest mõned autorid leiavad, et vähetähtis pole ka vanemate tunnete ja mõtete kvaliteet lapse eostamise ajal.

Öeldakse, et kodutundest algab õnnelik elu. Tegelikult algab see juba vanemate kodust, kust saadakse vundament, millele rajatakse oma tulevane kodu. Loo oma lapsele kodu, kus ta saab ennast tunda turvaliselt ning hästi, siis võid kindel olla, et ka lapselastel tuleb tasakaalukas ja õnnelik elu.

Esmalt peab lapsel  olema  stabiilne ja kindel elurütm. Laps vajab rutiini. Eriti tähtis on see imikutele ning väikelastele. Kui vähegi võimalik, siis mitte võtta ette alla kolmeaastaste lastega pikki reise ja külaskäike. Laps sööb, magab ja mängib kindlatel aegadel ning see on lapse organismile väga tähtis. Kui rikkuda lapse elurütmi, muutub ta jonnakaks ja väsib kiiresti. 

Õpeta laps õigesti ja tervislikult toituma ja ära anna järgi tema magusavajadusele. Perearstid soovitavad, et kui laps keeldub õiget toitu söömast ning nõuab kommi vm ebatervislikku toitu, siis mitte mingil juhul ei tohi lapse nõudmistele järele anda. Kui laps ei söö, siis jättagi ta toidust ilma - hakkab õiget toitu näljaga ikka sööma. ühe toidukorra vahelejätmine ei ole veel eluohtlik ning see õpetab last väga hästi. 

Hellita oma last ja kohtle teda hästi. Iga laps vajab maksimaalselt hoolt ning hellitusi, kui mitte öelda nunnutamist. Seejuures tuleks jääda ise aga täiskasvanuks ning mitte alahinnata last, rääkides vaid  ninnu-nännu lastekeeles. Laps peab tajuma, et teda võetakse kui võrdväärset partnerit. Ole oma lapsele parimaks sõbraks, keda ta saab usaldada sinu positiivse mõttelaadi ja õige eluhoiakuga.

Põhiline on olla  oma lapsele eeskujuks ja mitte  kaotada järjekindlust. Nõudes lapselt midagi, ei tohi ise näidata oma mugavuse või heaolu kiireks saavutamiseks vastupidist käitumist. Laps peab tajuma reegleid ning nägema, et ka täiskasvanud neid järgivad. Ei tohi  muutuda seejuures  vangivalvuriks, keda laps kardab ning vaid hirmu tõttu ei astu ta üle meie loodud reeglite. Me kõik oleme ekslikud ning tihti näitavad ka lastevanemad lapsele ette vale teguviisi, rikkudes ise enda poolt loodud reeglid. Alati ei ole laps süüdi ning pahatihti saab lapsele osaks palju ebaõiglust; nad võivad hakata hoopis kartma täiskasvanute maailma, kuna nad tajuvad selle valelikkust. Meile  vastu hakates nad tihti kontrollivad, kas me ka ise käitume nii, nagu oleme talle rääkinud ja temalt nõudnud.

Lapsele tuleb rääkida  kõigest,  lahti seletada  mõisteid ja sündmusi ning arutada lapsega kõige üle, mis maailmas toimub. Lapseltki saab küsida nõu ning tema arvamust. Mõne aja pärast on märgata lapse tohutut arengut, kuna  enda tunnetamine  võrdväärse pereliikmena õpetab lapsele ka otsustamisvõimet.

Last kiites ja karistades tuleb olla õiglane. Kõige tähtsam on mitte alavääristada lapse isikut, kui ta teeb midagi valesti, vaid alati tuleb arutada läbi tema halb  teguviis.

Öeldakse, et enne kolmeaastaseks saamist ei tohi last mitte mingil juhul füüsiliselt karistada, kuna selle ajani ei saa laps aru, mida ja miks ta midagi valesti tegi ning miks teda löödi. Väga oluline on kasutada kavalust lapse kasvatamisel ning karistamisel. Kohe kindlasti tuleks aga lapsele õpetada  andestamist ja andekspalumist. Kui on karistatud, siis olgu sellega ka andestatud, me kõik oleme ekslikud. Pikka viha ei tohi pidada ning laps peab tajuma seda, et ta tegi midagi valesti ning ka seda, et talle on see teguviis andestatud. Iga uus eksimus ning vale tegu tuleb lapsega läbi rääkida ja temaga koos seda analüüsida.

Ropud ja inetud sõnad peavad üldse sõnavarast kaduma, ka omavahel suheldes. Kõige hullem on see, kui lapse enesehinnang tambitakse maatasa teiste juuresolekul.

Lapsel peab olema kodus oma paik. Ka laps vajab personaalset ruumi, kus ta saab olla ja mängida omaette ja tunda, et see on tema koht, tema on seal peremees.

Lapsele tuleb õpetada ka hoolitsemist nõrgemate eest. Kui vähegi kodune majapidamine võimaldab, tuleb oma lapsele muretseda keegi või midagi, mille eest ta saab hoolitseda ja vastutada (loom, linnuke, taim).

Last tuleb õpetada austama kombeid, traditsioone ja tunnetama oma rahvuslikke juuri.

Halba enesetunnet ja paha tuju oleks päris tihti mõistlik lapse eest peita. Kohe kindlasti ei tohi paha tuju lapse peale välja valada. Lapsed tajuvad niigi, kui vanematega on midagi pahasti või kui nad on kurvad, mures või vihased. Nad ei tohi aga tunda süüd või halba olemist vanemate murede pärast. Naerata nii palju kui võimalik ja õpeta ka lapsele lugupidamist hea nalja vastu.

Väga oluline on ka õpetada last raha austama ja rahaga ümber käima. Raha ei tohiks muutuda tasuks tehtud tööde, õppimise vm eest.

Lapse kodu peab olema piinlikult puhas ning lapsele tuleb õpetada  puhtuse pidamist. Kui ta hakkab juba kõndima ja aktiivselt suhtlema, on arukas kaasata ta kodutööde tegemisse. Iga inimese puhtuse- ja korraarmastus algab varajasest lapsepõlvest. Vaesus ei tähenda, et peab olema must ja räpane.


Buduaari arhiiv
Kadi Jüriado