Kiusamine lasteaias ehk mida teha pahatahtlike rühmakaaslastega

Palju on räägitud sellest, et kodust saab laps halva kasvatuse ja rikutud närvid, mis teda läbi elu saadavad. Palju on räägitud ka sellest, et lisaks perele määravad kool ja sõbrad, milline inimene lapsest tuleb. Aga mis teha siis, kui laps ei käi veel kooliski, kuid juba lasteaias kohtab ta lapsi, kes teisi terrori all hoiavad.

Minu tütar Maribel on 2-aastasest peale käinud selles lasteaias. Teist valikut meil kodu lähedal ei olegi. Aasta tagasi tuli nende rühma üks uus tüdruk Greete, kellest sai ruttu rühma liider. Sellele andis eeldused ka tema perekondlik päritolu - rikkad ja edukad vanemad, kes lubasid lapsele kõike. Lapsel olid kõik mänguasjad, millest teised vaid unistada oskasid, ning seetõttu kogunes tema ümber alati palju sõpru, kellele siis neid mänguasju mängida anti. Miskipärast minu tütar sellele preilile ei meeldinud ja ta hakkas mu tütart kiusama.  Maribel ei ole sugugi tagasihoidlik ja kartlik, aga see teine 5-aastane hakkas teda lihtsalt narrima ja mõnitama.
Ühel päeval tuli tütar nuttes koju ja rääkis, et Greete oli öelnud, et tal on vanamuti aluspüksid ja see oli kõikidele rühmas palju nalja teinud. Ka kasvataja oli naernud. Esimesel korral ei hakanud ma sellele tähelepanu pöörama ja rahustasin lapse maha, õpetades teda sellises olukorras käituma. Siis aga hakkasid probleemid igapäevaseks kujunema. Ühel korral oli see tüdruk ta rattakuuri kinni pannud, järgmisel tema joonistuse täis sodinud, kolmandal korral laulutundi minnes (mis asub maja teises otsas) tekkis tüli sellest, et Maribel oli esimene, kes sai õpetajal käest kinni ja see Greete lihtsalt valetas õpetajale Maribeli peale, et ise õpetaja käest kinni hoida. Ta läks õpetaja juurde ja teatas, et Maribelil on nurgas mänguasjad kokku korjamata, mille peale õpetaja lasi käest lahti ja palus selle korda teha. Maribel jooksis sinna nurka, kuigi lapse väitel ta isegi ei mänginud seal. Nurk oli korras, aga selle aja peale, kui ta tagasi tuli, oli õpetaja käe otsas juba Greete. Iga päev juhtub midagi ja laps ei taha enam lasteaeda minnagi. Eile oli selline olukord, et lapsed pidid voolima oma lemmiklooma ning Greete lihtsalt tuli ja tegi Maribeli koerale valged täpid peale, väites, et see ei ole mitte koer, aga on lehm. Ühel korral valetas see tüdruk poistele, et Maribel võttis ära ühe poisi kodust kaasa toodud Sony mängu, mis muidugi ka poisid tema vastu üles keeras.

Probleemid tekkisid korduvalt ka õpetajaga. Tema jutt on järgmine: „Maribel oli eelmisel aastal palju tublim. Mis teil kodus toimub, ta on kuidagi hajevil ja kartlik viimasel ajal?“  Muidugi on laps kartlik, kui teine laps iga tema saavutuse või sõna välja naerab ja ka teisi üles ässitab. Minu kaebuste peale ütles õpetaja, et kuigi need asjad on tõesti aset leidnud, siis meie dramatiseerime asju üle. Tegu on ju olnud alati naljaga ja minu laps ei mõistvat nalja. Kui tõesti Greete on süüdi olnud, siis ta on ka Greetet karistanud. Eilse „koerast lehmaks“ olukorra puhul oli Greete vaid öelnud minu lapsele, et äkki saaks sellest ilusama lehma ja see, et koerast sai lehm, oli olnud mõlema ühine otsus. Õpetaja sõnul peaks minu tütar rohkem vastu hakkama, kui keegi talle mingi idee välja pakub, mis talle ei meeldi.
„Ma tean, et Greete on domineeriv laps rühmas, aga see on tema isikuomadus ja kui te soovite, et laps koolis tulevikus hakkama saaks, siis parem rääkige temaga ja õpetage teda enda eest seisma ning harjuma erinevat tüüpi lastega. See tuleb kasuks nii lapsepõlves kui täiskasvanuna,“ olid õpetaja sõnad.  

Ma saan aru, et ma ei ole seda juttu rääkides erapooletu ja võimalik, et ma võimendan asju üle, aga ma ju näen, kuidas see tüdruk mu lapse psüühikale mõjub. Ma ei taha, et mu lapsest tuleb hirmul ja kompleksides naine. Mida siis teha?  Lasteaeda vahetada pole võimalik. Probleemi lahendada pole võimalik, sest keegi peale minu ei näe probleemi. Ainus variant ongi vist see, et ma pean tegema nii nagu õpetaja soovitas - selgitama lapsele ja õpetama teda elama erinevate inimestega koos. Kahju, et nii väiksena juba võetakse lapsel ära lapsepõlv ja võimalus mängida ja elust rõõmu tunda nii, et see teistele pinnuks silmas ei ole.

Buduaarile murelik ema Kaia.