Kontrolli oma lapse meediatarbimist

11 kommentaari
Kontrolli oma lapse meediatarbimist

Kuna seksuaalsus kuulub lapse normaalsete eluavalduste hulka ja ei ole vaid bioloogilise ja psüühilise ulatuvusega, vaid ka kultuurilise ja eetilise ulatuvusega, siis paratamatult meediast kogetu mõjutab lapse kõiki neid seksuaalseid aspekte. Iga lapsevanem peaks analüüsima, milline ja kui suures ulatuses jõuab lasteni meedia vahendusel seksi kohta käiv info. Kuidas see info mõjutab lapse seksuaalsust ja suhtumist seksi. Ning ka seda, kas ligipääsu sellele infole tuleks äkki piirata.

Meedia on tänapäeval vaieldamatult iga inimese elus tavaline ja igapäevane osa ning seeläbi inimeste tunnete, käitumiste, vajaduste suur mõjutaja. Meedia on  XXI sajandi lõpul põhiline jõud, mis kannab (meie) riiki ja kogu lääne ühiskonda.
Meedia mõju inimesele ja kultuurile on hakatud viimasel ajal üha rohkem jälgima. Sellega on tegelenud ajakirjanikud, sotsioloogid, pedagoogid jpt.

Kuna seksuaalsus kuulub lapse normaalsete eluavalduste hulka ja ei ole vaid bioloogilise ja psüühilise ulatuvusega, vaid ka kultuurilise ja eetilise ulatuvusega, siis paratamatult meediast kogetu mõjutab lapse kõiki neid seksuaalseid aspekte. Meedia vahendusel saadud seksuaalsed kujutlused ja elamused etendavad ka täiskasvanu seksuaalses käitumises ja tõekspidamistes oma osa. Iga lapsevanem peaks analüüsima, milline ja kui suures ulatuses jõuab lasteni meedia vahendusel seksi kohta käiv info. Kuidas see info mõjutab lapse seksuaalsust ja suhtumist seksi. Ning ka seda, kas ligipääsu sellele infole tuleks äkki piirata.

Pedagoogikateadlased on viimase kümne aasta jooksul hakanud üha enam üldsuse tähelepanu juhtima faktile, et noored viibivad pidevalt infoväljas, mille mõju ei osata ette näha. Nad on hoiatanud, et nii kaua, kuni massikommunikatsiooni mõju lastele ja noortele peetakse neutraalseks, toimib see anonüümse, “salajase” kasvatajana, mille tegelikud mõjud ilmnevad selgelt alles aastakümnete pärast.

Raamatu ”Laps ja seksuaalsus. Miks? Millal? Kuidas?” autor Sirje Almann kirutab, et 4.-5. eluaastal kasutavad lapsed mängudes isiklikke kogemusi, matkides seda, mida nad on näinud kodus, vaadanud televiisorist või kuulnud teistelt. Ilmneb aktiivne huvi teise sugupoole erinevuste vastu. Lapsed küsivad, kust tulevad lapsed ja millised nad ise väikestena olid. Almann kirjeldab raamatus lasteaias mängitud laste omavahelist mängu, kus kasvataja kuulis oma selja taga omapärast ähkimist ja julgustamist: ”Pressi!! Pressi!!” ning nägi ümber pöörates endalegi üllatusena selili lamavat Anu, kellel nukk kõhu peal ning tema juures toimetavat Küllit, kes nii-öelda sünnitust vastu võttis. Lastega vesteldes selgus, et nad olid seda mõlemad televiisorist näinud ning nüüd mängisid sünnitamise omavahel läbi.
Lapsed matkivad, kogevad, mängivad ja uurivad. Sünnitus kui selline on elu loomulik osa ja selle olemusest võib hakata ka lasteaialastele rääkima. Lasteaiaõpetajad on märganud, et lapsed on tänapäeval aga ülearu targad.

 Lapsed on uudishimulikumad just sellepärast, et televisioon, ajakirjad, Internet, reklaamid ja muu meedia toob nende nägemisvälja mida iganes. Enamus infost talletub alateadvusesse ning pole ju päris selge, millal ja millisel määral see võib tulevikus avalduda, kuidas kõik nähtu mõjutab lapse psüühikat ja käitumist.
Info, mis meedia vahendusel inimesteni paisatakse on tihti kontrollimatu (st jõuab paraku ka nendeni, kes ei tohiks seda infot vastu võtta. Nt väikesed lapsed pääsevad vabalt ligi Internetis olevatele keelatud pornosaitidele) ja seega ka omade tõsiste tagajärgedega. Kõik see kogetu ja nähtu võib lapses põhjustada hirmutavaid ettekujutusi ja luua seksuaalsusest vägivaldse, ebaloomuliku ja väära ettekujutuse. 

”Lavastusmängudes mängisid lapsed pangatöötajaid, modelle, missivõistlust ja TV-seriaale kajastavaid mänge. Missivõistluse mängimisel ja missi rolli esiletoomisel teadsid lapsed, et miss peab olema pikkade juustega, ilus, sale, naeratav, kaunilt ja moekalt riides /…/ selline on tänapäeva ideaalnaine, kes leiab kajastamist väikeste tüdrukute mängudes ja kelle sarnaseks soovitakse saada. TV-seriaalide mängus kõndisid tüdrukud eriti ebaloomulikult, pööritati silmi, pilluti pead kuklasse, aeg-ajalt karjuti, minestati. Mõnikord ringutas mõni tüdruk käsi ja karjatas ahastavalt: ”Ma olen rase!”, kirjeldab  Sirje Almann laste mänge, mida on õpitud just peamiselt televiisorit vaadates. Need on suhteliselt süütu iseloomuga ja lapse normaalse arengu osa – kõike matkida ja seeläbi õppida elu, uusi kogemusi saada. Pole ka enam ime, et tänapäeva lapsed on palju targemad kui nt 20 aastat tagasi.

Toon siinkohal aga ühe näite oma sõbranna 5-aastasest lapsest, kelle isa arvuti taha arvutimänge mängima jättis, et ise rahulikult omi tegevusi toimetada. Lapsed on nutikad ja uudishimulikud. Poiss leidis isa arvutist terve seeria loomapornograafilisi pilte. Segamatult sai ta neid uurida umbes tund aega. Laps alateadlikult tajus, et ta vist ei oleks tohtinud neid näha ja ka ei avaldanud kogetut. Asi tuli ilmsiks siis, kui poiss vanaema ja õega maale suvitama sõitis ning sellel teemal jutu üles võttis. Ta käskis pidevalt õel minna seksima koeraga, vaadates hobuseid,viis juttu vaid seksile jne.
Või teine näide 3-aastasest Karmenist, kes nukkudega vägistamist mängis. Karmen oli nimelt näinud videot Internetis, kus kolm meest vägistasid naist. Pärast ”tööd” istusid mehed verise ja hirmust väriseva naise juurde irvitades maha ja hakkasid teda jalgadega togima. Karmenile näitas seda tema 8-aastane vend. Väike tüdruk matkis kõike nähtut nukkudega.
Kuigi tõesti tänapäeval saavad lapsed palju varem seksuaalseid kogemusi ja lapsepõlv on lühenenud- mis isegi pidi normaalne olema, tekib ikkagi küsimus, et kas taoline vaba info kättesaamine ei ole liiast? Kuidas nähtu mõjutab näiteks selle poisi ja Karmeni seksuaalset käitumist tulevikus? Kas üldse mõjutab, ja millisel määral? Sellised küsimused tulevad minul küll tihti pähe.

Laps ootab kõigele ju asjalikku vastust, soovib teada saada tõde. Kui ta vastuseid ei saa, mõtleb ta vastused ise välja, rahuldab oma teadatahtmise vajaduse fantaasia abil. Kuna ligipääs igasugusele infole meedias on väga vaba ja lapsed pääsevad kergesti ligi ka sellisele infole, mida ei tohiks, siis vaevalt kõik lapsed kõigile nähtustele tõepäraseid vastuseid saavad. Tekivad ebaloomulikud käitumismustrid ja halvad harjumused. Võibolla kui vanemad oleksid jätnud oma 5-aastase poisi loomaga seksimise jutud tähele panemata ja ei oleks teinud lapsele piisavalt teavitustööd, olekski äkki see poiss loomadega vahekorda hakanud normaalseks pidama. Need näited võivad tunduda küll äärmuslikud, aga kahjuks saab taolisi tuua palju.
Kodul ja vanematel on seega ääretult suur roll, et tsenseerida lapse meediakasutust ja aidata ära hoida valede tõekspidamiste ja halbade harjumuste tekkimist.

Loomulikult ei tohi näha meedias vaid halba. Meediast, eriti just televisioonist on saanud lastele ühtaegu nii suur sõber kui ka kasvataja. Ühelt poolt täiendab või juhatab TV talle omaste võimalustega lapsele kätte selle, mida varemalt õpetasid kodu, kool ja kogukond: missugused on lapsed, missugused on täiskasvanud, missugune on elu üldse, missugused on meie väärtushinnangud. Palju on näiteks selliseid lastesaateid, mis abistavad last õppetöös, kasvatavad ja hoiavad lapses soojust ja õigeid tõekspidamisi.
Kahjuks aga seda muud meediat, mis ei arvesta lapse eakohasust on selle kõrval liiga palju ning need positiivsed saated ei suuda tekitatud kahju korvata. Samuti on erinevatest uuringutest, mis laste meediatarbimise kohta tehtud, ikkagi selgunud, et enamuses kasutavad lapsed näiteks Internetti meelelahutuse eesmärgil, mitte teabeallikana või õppevahendina. Mõningad uurimused on kinnitanud, et koolist saab noor ainult 10% informatsioonist, ülejäänud 90% hangib ta meediast (Vassiltšenko 1997: 47).

Lapsed jäetakse liiga tihti oma arengukeskkonda üksi, järjest rohkem on lapsi, keda kasvatab vaid meedia, sest vanematel ei ole aega tegeleda. Kirjeldatakse uue põlvkonna lapsi tviine, kes arenevadki peamiselt vaid meedia käe all. Neil puuduvad mängukaaslased, kuna neid asendavad virtuaalsed sõbrad. Neil puudub ka huvi vanade traditsiooniliste mängude vastu, sest elektroonilised virtuaalmängud on palju põnevamad. See tingib aga olukorra, kus järjest rohkem lapsi kannatab erinevate halbade harjumuste küüsis ja vanemad ei jõua õigel ajal jaole. Meedia on nende ettekujutusi normaalsest ja ebanormaalsest juba mõjutanud. On arvatud, et laps võib nähtu kriitikata oma maailmapilti lülitada. Kui kümne aasta eest oli seks noorsoo probleem, siis praeguseks on see muutunud laste probleemiks.
Olgem siis ise oma kiire elutempo kõrval tsensuuriks lapse ja meediumite vahel, et mitte lasta kõike ebanormaalset lapse teadvust ja alateadvust rüvetama. Seda räiget ja ebanormaalset paska on piisavalt palju ja liiga vabalt lastele kättesaadaval!

 

Kadi Jüriado
Buduaari arhiiv