Reklaam sulgub sekundi pärast

Koolivägivald – tõsine probleem

Koolivägivallast on palju räägitud, kuid vaatamata sellele, pole tegelikult midagi eriti muutunud võrreldes ajaga, kui ma ise veel põhikoolis käisin. Hiljuti kuulsin õõvastavaid lugusid, kuidas ühte väikest poissi tänapäeva koolis kiusatakse. Mõnikord võivad lapsed olla päris julmad oma kaaslaste suhtes. Kui selliseid lapsi õigel ajal ei suunata ja õpetata, milline käitumine on eetiline ja moraalne, siis mõningal juhul see julmus aina kasvab. Koolipõlves kiusatud lapse enesehinnang võib aga jääda madalaks ka hilisemas elus.

Katrin Niit

[email protected]

Koolivägivallast on palju räägitud, kuid vaatamata sellele, pole tegelikult midagi eriti muutunud võrreldes ajaga kui ma ise veel põhikoolis käisin. Hiljuti kuulsin õõvastavaid lugusid, kuidas ühte väikest poissi tänapäeva koolis kiusatakse. Mõnikord võivad lapsed olla päris julmad oma kaaslaste suhtes. Kui selliseid lapsi õigel ajal ei suunata ja õpetata, milline käitumine on eetiline ja moraalne, siis mõningal juhul see julmus aina kasvab. Koolipõlves kiusatud lapse enesehinnang võib aga jääda madalaks ka hilisemas elus.
Rahvusvahelise kooliõpilaste tervisekäitumise uuringu andmetel on Eesti lapsed oma eluoluga vähem rahul kui nende eakaaslased teistes Euroopa riikides. 41 protsenti Eesti poisse ja 42 protsenti tüdrukuid väidab, et neid on kiusatud. Ise on kiusamisega tegelnud 53 protsenti poistest ja 38 protsenti tüdrukutest. Pool küsitletud õpilastest arvab, et hädas pole neil kaaslaste toetust loota.

Kes kiusavad ja miks?
Kui agressiivne, käitumishäiretega, korrale allumatu laps on pärit vaesest, asotsiaalsest perest  või üksikvanema laps, leitakse tema käitumisele psühholoogilisest aspektist mõistetavad põhjused. Kuid mida teha, kui teiste alandajaks ja nüpeldajaks on „korraliku pere“ võsuke, kelle vanemad on haritud, heade sissetulekutega, liisitud autode, oma maja ja iga-aastaste välismaareisidega?
Kas sellisel juhul on halvaks eeskujuks kooli- ja sõpruskaaslased? Või süüdistame meediat,  majanduslikele hüvedele orienteeritud individualistlikku elustiili ja  inimeste üldise suhtumise muutumist ümbritsevasse maailma ja kaaslastesse? Sellises maailmas on oluliseim enda heaolu, võim ja üleolek.

Vestlesin ühe noore õpetajannaga, kes pihtis mulle, et ta lausa kardab mõnda last. Tema klassis ootavad hetkel lahedust mitmed juhtumid. Üks poiss tõi kooli rakette ja pani need koolimaja õhuaukudesse plahvatama. Õnneks keegi viga ei saanud. Teine poiss tuli kooli noaga ja „nalja pärast“ lõi sellega ühele esimese klassi jumbule vastu pead. Kolm „korralikust perest“ possi urineerisid väiksema kaaslase jopele ja ähvardasid viimase ka täis lasta, kui ta peaks kaebama minema. Sellele lisaks veel lihtsalt peksmised, alandamised, riiete rebimised, raha pommimine, klassivenna jalanõude prügikasti viskamine jne. Need lood on juhtunud selle poolaasta jooksul. Urineerijad uhkustasid oma teoga õpilastebussis ja nii said õpetaja ja lapsevanemad ka lõpuks teada.
Ohver ei julgenud sellest ise rääkida. Hirm ja häbi oli. Kodus ootas veel vali noomitus ja arvutikeeld kaotatud jope pärast.

Kas vägivaldsus on paratamatu kaasnähtus puberteediea kriiside, eneseotsimise ja piiride katsetamisel? Proovitakse, kui kaugele võib üldse minna ja kas midagi juhtub, kas keegi noomib, keelab või on kõigil ükskõik? Või on need lapsed nii tähelepanunäljas, et selle saamiseks ollakse valmis ükskõik millisteks tegudeks. Isegi sellisteks, mis täiskasvanute maailmas lõpeksid kriminaalasjaga?
Kuid mida reaalselt teha 11-13 a poistega (ka tüdrukutega)? Karistada neid ju ei saa – alaealised. Üldjuhul on mürgeldajad sellest ka teadlikud.

Kiusamist ja alandamist mäletan ka oma lapsepõlvest. Näiteks pubekaealiste poiste terror tüdrukute kallal – märjad tahvlikäsnad näkku, ootamatu löök lumepalli või veepommiga, salakavalad ragulkad jne. Mulle pandi kord jalg niiviisi taha jooksu pealt, et lendasin seljaga vastu kiviseina nurka, hiljem vaevlesin veel täiskasvanunagi aastaid seljavalude käes.
Õnneks kiusati mind vähe. Kuid oli ka mõni laps, kelle kogu koolpäev oli täis hirmu ja alandust. Kiusati just väiksemaid, vaesemaid ja teistest millegipoolest erinevaid lapsi. Tihtipeale olid „koha kätte näitajate” esirinnas just „niinimetatud” kohalike prominentide lapsed. Lapsed, kes said omale lubada rohkem taskuraha, käisid teistest paremini riides ja arvasid, et on kaasõpilastest kuidagi üle või paremad.
Tol ajal ma ei mõelnud, miks keegi kedagi kiusab ja millisest perest on kiusaja. Põhimure oli, et keegi mind, minu venda ja sõpru ei puutuks.

Kuidas kaitsta last, kes on koolivägivalla ohvriks langenud?
Iga lapsevanem tahab oma last kaitsta. Mõni soovitab peksjatele vastu anda. Teised soovitavad õpetajale rääkida. Kolmandad aga võtavad probleemi lahendamise enda kanda.
Tean üht isa, kes oma poja peksjate ja mõnitajatega kooli juures kokku sai, ühel rinnust kinni haaras ja ähvardas neist üle sõita, kui veel tema poega puutuvad. Ähvardus paistis mõjuvat, poiss enam ei tulnud koju räsitud, läbipekstud ja porisena. Iseasi kui eetiline see käitumine isa poolt oli.
Tihti ei saa laps ka õpetaja käest abi, sest õpetaja kirjutab vaid päevikusse märkuse ja peale seda ootab „kitujat” nurga taga veel suurem „kooslep”. Õpetajal pole paraku aega ega tahtmist iga juhtumiga eraldi tegeleda. Koolivägivalda esineb igas koolis mõningal määral ja sellega ollakse lihtsalt harjunud. Võibolla on asi motivatsioonipuuduses või vähestes kogemustes või on tõesti probleem juba nii ulatuslik, et õpetaja lihtsalt ei saa sellega üksi hakkama.
Vahel tehakse ka lapsevanemale selgeks, et tegelikult on tagakiusatav laps ise sellise kohtlemise põhjustanud.

Lahendused koolivägivallale
Iga õpetaja peaks saama koolitust, kuidas ohjeldada agressiivseid lapsi ja aidata tagakiusatuid.
Kui vanemal tekib lapsega mure ja tegemist on võimaliku füüsilise või vaimse vägivalla juhtumiga, tuleks emal-isal pöörduda kiiresti kas klassijuhataja või aineõpetaja poole. Kui sellest pole abi, teavitada kooli juhtkonda.
Kui olukord on kriitiline ja lahendust ei paista, tuleb kontakti võtta haridusosakonna või riikliku järelevalvega.
Kui koolis esineb palju vägivalla juhtumeid, oleks lahenduseks ka turvakaamerate paigaldus klassidesse. See peaks tagama õpilaste turvalisuse ja samas lapsi ka distsiplineerima. Ja kindlasti paneb lapsed ka paremini õppima – pole võimalik spikerdada.
Suurtes koolides võiks olla turvamees. Rootsis näiteks on loodud selleks eraldi lasteombudsmani ametikoht.
Koolivägivalda mõjutab ka keskkond. Nii on süngetes tualettruumides ja monotoonsetes pikkades koridorides kiusamist palju enam kui rõõmsavärvilistes ebatavalise kujuga ruumides, mille seinad on kaunistatud laste joonistuste või piltidega ning kus on palju rohelisi taimi.
Õppeprogrammis võiks olla tunnid, kus räägitakse eetikast, väärtushinnangutest ja vastutusest.
Mõnes koolis kasutatakse kiusamise vastu vanemate ja nooremate klasside vahelist sõprusklasside süsteemi, mis aitab suurendada nooremate õpilaste turvatunnet, vanemate õpilaste enesehinnangut ning õpetab ühtlasi üksteise eest hoolitsemist ning vastutamist.

Eelkõige peaks aga iga  lapsevanem sügavat huvi tundma, kuidas ta lapsel koolis läheb ja tegema talle selgeks eetika põhireeglid. Lugupidamine, austus ja kaaslaste väärikas kohtlemine – need õpetused saab iga laps oma kodust. Ei tee paha neid aeg-ajalt üle korrata. Puhtinimlikust seisukohast ei ole ju tähtis, kas meie laps saab materiaalselt kõik, mida ta iganes soovib, vaid see, et ta on kaastundlik, sõbralik ja hooliv teiste suhtes.
Oluline on, et ka tema ise saaks alati vajalikku tuge, armastust ja tähelepanu oma pereliikmetelt, siis oleks vägivaldset ja agressiivset käitumist kindlasti vähem.