Reklaam sulgub sekundi pärast

Kristiaana lugu: sõbranna kasvatab oma lastest ameeriklasi

Ühtne Euroopa ja virtuaalne maailm ei mõju siiski kõikidele positiivselt. Minu sõbrad on hulluks läinud. Nimelt on nad plaaniks võtnud, et nende kodus suheldakse ainult inglise keeles ning sellest saab ka laste emakeel. Nii olla lastel elus kergem läbi lüüa. Lubage mainida, et nii mees  kui naine ise on eestlased. Lapsed on neil 1.5 ja 4-aastane ning reaalsus ongi see, et nende kodune keel ongi inglise keel. Kõige nõmedam on see, et kui neile külla minna, siis nõutakse nüüd ka külalistelt, et nad lastega räägiks inglise keeles, sest see olla nende nn mängu- ja suhtlemise keel. Väidetavalt pidurdab see keele omandamist, kui rääkida lastega mitmes keeles korraga. 

Ühtne Euroopa ja virtuaalne maailm ei mõju siiski kõikidele positiivselt. Minu sõbrad on hulluks läinud. Nimelt on nad plaaniks võtnud, et nende kodus suheldakse ainult inglise keeles ning sellest saab ka laste emakeel. Nii olla lastel elus kergem läbi lüüa. Lubage mainida, et nii mees  kui naine ise on eestlased. Lapsed on neil 1.5 ja 4-aastane ning reaalsus on see, et nende kodune keel ongi inglise keel. Kõige nõmedam on see, et kui neile külla minna, siis nõutakse nüüd ka külalistelt, et nad lastega räägiks inglise keeles, sest see olla nende nn mängu- ja suhtlemise keel. Väidetavalt pidurdab see keele omandamist, kui rääkida lastega mitmes keeles korraga. 

 

See inglise keele hullus ja soov on sõbranna peas olnud vist juba oma kümme aastat. Mõtle, kui tore, et ta endale ka sellise eesti mehe leidis, kes sellega nõusse on jäänud. Hullus sai alguse tema esimesest Ameerika reisist, kuhu ta läks pooleks aastaks lapsehoidjaks. Tagasi tulles oli ta täiesti amerikaniseerunud ja rääkis eesti keelt aktsendiga. Mäletan, et juba kooli ajal rääkis ta, et tahab perega Ameerikasse kolida ja et lastest kasvaksid kosmopoliidid, sest Eesti on väga halb hüppelava. Eestlane olla oli alati tema jaoks häbiasi. Kuna ta isa oli poolvenelane, siis ta ütleski tihti ka teistele, et ta on hoopis venelane, kuigi ta vene keelt peaaegu ei rääkinud. Nagu näha, siis välismaale pole ta kolinud, sest pole saanud kogu perele rohelist kaarti, mis USAs elamiseks vajalik pidi olema.  Aga oma soovi ja eesmärki on ta vaatamata sellele täitma asunud siin väikeses Eestis.  Kodus loetakse ainult välismaa ajakirju, vaadatakse ainult inglise keelseid telesaateid ja isegi osa toidukaupa tellitakse Ameerikast. Nende 4-aastane tüdruk hakkas käima 6-kuuselt inglise keele kursustel ning tänasel päeval ta räägibki kodus vanematega inglise keeles. Ta käib ka ingliskeelses lasteaias ning Eesti lastega suhtlemine on minimaalne. Hiljem plaanitakse ta panna mingisse diplomaatide lastele mõeldud inglise keelsesse Tallinna kooli ja gümnaasiumi ajaks loodab sõbranna, et mõlemad lapsed saavad põhihariduse omandada välismaal, et siis saada sisse stipendiumiga kohtadele Harvardi Ülikooli. Suurem osa nende sõpru on ka Eestis elavad välismaalased, mina olen teadaolevalt ainus järele jäänud eestlannast sõbranna, kui ma nüüdsest üldse end niimoodi nimetama peaksin. Kui ma juhtusin kuulma, et sõbranna ja ta mees omavahel inglise keeles rääkisid, ja lapsi ei olnud lähedal, siis ma küsisin, et miks nad nii teevad. Ja mulle vastati, et nad on juba nii harjunud ja inglise keeles pidavat lihtsam olema. Ennekuulmatu ja haige värk, kas pole, et kaks eesti inimest räägivad omavahel inglise keeles. Sõbranna on tänu lasteaiale leidnud endale ja lastele ka uued peresõbrad välismaalased, kes elavad Eestis töö tõttu- üks perekond on Horvaatiast, teine on Ameerikast ja kolmas Hollandist. Nendega veedetakse enamus vaba aega koos ja käiakse teineteisel külas. Kui olla nende seltskonnas või helistada sõbrannale ajal, mil ta on koos välismaalastega, siis eesti keeles isegi omavahel rääkida pole lubatud, sest see pidavat olema solvav teiste suhtes. Nii siis räägingi oma sõbrannaga tihti inglise keeles või vastab tema minu kõnedele inglise keeles.

Minu küsimusele, et kas ta siis ei plaanigi kunagi lastele eesti keelt õpetada, ütles ta, et ega ta kätt ette ei pane, aga enne tuleb üks keel selgeks õppida ja see, mis keeli lapsed lisaks õppida soovivad, on nende enda valik.

 

Minu meelest on see nii haige, et ma lihtsalt pidin selle loo kirja panema. Täna ma ütlesin talle ka kõik välja, mis ma sellest arvan. Ei ole enam tahtmist temaga suheldagi. Kuhu on jäänud eestlaste lojaalsus ja patriotism? Sellised võiksid tõesti välismaale ära kolida. Olen väga pettunud oma sõbrannas. 

 

Buduaarile Kristiaanalt

 

PS! Sul on oma huvitav lugu rääkida? Saada see [email protected], iga avaldatud loo eest maksame honorari.