Lapsed, kes arvavad, et nad on väiksed täiskasvanud

\"imageManager_234413\"Oleme kõik kuulnud täiskasvanutest, kes polegi suureks saanud ning on hingelt veel lapsed. Mida aga teha lastega, kes on hingelt juba täiskasvanud? Nad käituvad ja mõtlevad nagu täiskasvanud ning tunnevad end suurte inimestena. Selline juhtum võib viia lapsed ja vanemad depressioonini.
Kuna lapsed näevad end täiskasvanutena, siis on vanemad sunnitud neisse suhtuma veidi täiskasvanulikumalt. 

Kadri Põldma
kadri@buduaar.ee

\"imageManager_234413\"Oleme kõik kuulnud täiskasvanutest, kes polegi suureks saanud ning on hingelt veel lapsed. Mida aga teha lastega, kes on hingelt juba täiskasvanud? Nad käituvad ja mõtlevad nagu täiskasvanud ning tunnevad end suurte inimestena. Selline juhtum võib viia lapsed ja vanemad depressioonini.

Kuna lapsed näevad end täiskasvanutena, siis on vanemad sunnitud neisse suhtuma veidi täiskasvanulikumalt. Lapsed võivad solvuda kui neid „ninnunännutada”. Nad tahavad ise teha oma otsused ning tahavad, et ka neilt nõu küsitaks.

Ükspuha kui andekad ja täiskasvanud lapsed on, nad on siiski lapsed ning neil pole piisavaid kogemusi ja teadmisi, et saada üleöö täiskasvanuks. Varakult täiskasvanuks saanud lapse kasvatamisel võib ette tulla  palju murekohti.

Kolmeaastaselt lapselt ei saa oodata sellist otsustusvõimet nagu täiskasvanud inimeselt. Tal ei tohiks kunagi paluda teha selliseid otsuseid, mis mõjutavad tema tulevikku. Samuti ei tohiks lastel paluda teha otsuseid, mis on seotud majapidamisega.

Väikesed täiskasvanud ei tunnista endale seda, et neil pole piisavalt kogemusi ja teadmisi, et olla päris täiskasvanud. Paljudel sellistel lastel on eriti kõrgendatud õiglustunne ning nad tunnevad, et on ebaaus neid kohelda kui mitte täiskasvanuid.

Laste depressioon võib tuua kaasa mitmeid käitumisprobleeme. Nad võivad muutuda vihaseks, agressiivseks, ebaviisakaks, nõudlikuks ja domineerivaks. Selline laps on vanematele paras pähkel.

Ka vanemad on stressis, sest nad ei oska arvata, kuidas nad peaksid oma lapsesse suhtuma. Nad vaidlevad lapsega pidevalt reeglite üle, sest lapsel on oma nägemus asjadest ja ta ei allu korrale. Käib pidev lahing. Laps palub arvatavasti vanematel pidevalt oma otsuseid põhjendada ning paneb nende otsused kahtluse alla. Laps ei saa aru miks ta ei või üht või teist teha kui ta seda tahab ja oma arust suudab. Proovi sa siis talle seda mõistlikult ära põhjendada. Ei saa ju öelda :” Sa võid mootorrattaga sõitma minna kui oled täiskasvanud”, kuna laps peab end juba praegu täiskasvanuks.

Mida teha?

Kõigepealt püüa asju näha teise nurga alt. Lapsed ei saa aru miks neid koheldakse nagu väikeseid lapsi. Sa ei pea last kohtlema kui täiskasvanut, aga kohtle teda austusega. Varakult täiskasvanud last häirib kõige enam see kui vanemad neisse üleolevalt suhtuvad. 

Kui laps küsib sult tehtud otsuste kohta põhjendusi, siis püüa talle ka kõik põhjalikult ära seletada. Selgita talle tagajärgi, mõnikord ongi tal vaja ainult väikest selgitust. (Näiteks kui laps tahab teada, miks ta ei või üksi lasteaiast koju tulla, siis seleta talle ära konkreetsed ohud.)

Anna oma lapsele valikuvõimalus. Ta tahab olla osa otsustusprotsessist ja tunda, et tal on oma elu suhtes mingi sõnaõigus. Lastele öeldakse pidevalt mida nad tohivad ja ei tohi teha. Anna talle valikuvõimalus, aga hoia see piisavalt limiteeritud. Näiteks küsi oma lapselt kas ta soovib oma tuba koristada enne või pärast õhtusööki.

Elu koos tillukese täiskasvanuga pole alati kerge ja nõuab kannatust. Kui sinu laps on üks sellistest, siis on sul kindlasti kergem temast aru saada kui oled lugenud antud teema kohta veidi lisa kirjandust või konsulteerinud mõne teadjama inimesega.