Noorelt emmeks

{:290784 width=120 height=90 align=right}Arvamusi on mitmeid. Mõni arvab, et nii vahva ja soovib südamest õnne ning teine vaatab nina kirtsus, et ikka natuke vara ju. Kes mõistab pead vangutades hukka ja kes kiidab, et noor inimene on nii tubli ja vastutustundlik. Millest käib jutt? Jutt käib noortest emmedest.

{:290785 width=120 height=90 align=right}Arvamusi on mitmeid. Mõni arvab, et nii vahva ja soovib südamest õnne ning teine vaatab nina kirtsus, et ikka natuke vara ju. Kes mõistab pead vangutades hukka ja kes kiidab, et noor inimene on nii tubli ja vastutustundlik. Millest käib jutt? Jutt käib noortest emmedest.

Mõni meist on emaduseks valmis juba väga noorelt, mõni natuke vanemalt ja mõni otsustab esmakordselt emaks alles kolmekümneselt saada. Muidugi on väga noorelt emaks saanutel raske, sest neil ei ole veel piisavalt elukogemust, kuid kogemus tuleb õppides ning emaks ei sünnita, vaid saadakse. Kindlasti ehmatavad noored naised ära, kui avastavad, et nad rasedad on (kui rasedus just planeeritud ei olnud), kuid siis võtavad end kokku ning mõtlevad mis edasi saab. Arvan, et neist vaid vähesed otsustavad abordi kasuks ja enamus tahab siiski sünnitada ning seda olenevalt olukorrast isata või isaga. Noor ema on ju ilus ema ning teinekord ongi laps parem saada varem, kui hiljem. Järgnevalt räägivad meile oma loo kaks noort emmet, kes mõlemad varakult lapse said ning ometi väga hästi hakkama saavad ning nende silmadest paistab vaid rõõm ja rahulolu oma võsukese üle.

{:290786 width=120 height=160 align=left}Viigi (19 aastane, hetkel kodune) jäi rasedaks, kui ta oli 17- aastane ning sünnitas kui oli 18. Kui Viigi rasedustesti tehes avastas, et ta rase on, oli ta väga õnnelik. "Meie laps oli planeeritud ja väga oodatud. See, kas sünnib poiss või tüdruk, ei olnud oluline. Kõige tähtsam oli, et laps oleks terve. Abort ei tulnud minu puhul üldse pähegi, sest minu jaoks on abort enda lapse tapmine. Otsustasin kindlalt sünnitada ning anda elu oma lapsele. Mehega arutasime kõik põhjalikult läbi ning ta toetas mu otsust saja protsendiliselt. Panime kohe naistearstile aja kinni, kus siis mulle igasuguseid proove tehti. Ka ultrahelis sai käidud. Nii hea tunne oli, kui sai enda last esimest korda ekraanilt näha. Hakkasin kuus ühe korra arstil proove käima tegemas, kaalumas ja tita südamehääli kuulamas. Sain teada, et mulle sünnib poeg ning tähtajaks pandi 21.juuni 2006," räägib Viigi. Vanematele ei julgenud Viigi algul rasedusest rääkida, kuna kartis nende reaktsiooni. "Vanemad said mu rasedusest teada alles siis, kui olin juba kolmandat kuud rase. Nimelt mu õde näitas neile ultraheli pilti. Ema ütles mulle selle peale, et kui sünnitan, siis pean arvestama sellega, et pidudel ma enam käia ei saa. Arutasime ka kooli asja, sest käisin siis teisel kursusel, kuid üldiselt polnudki vanematele rääkimine nii hull, kui ma algul kartnud olin," seletab noor emme. Rasedusaeg oli Viigi jaoks ilus aeg ning samas oli see täis ootamist, et millal beebi juba ometi sünnib. 27.juunil läkski Viigi haiglasse, sünnitusprotsess oli alanud. Sünnitamisest lähemalt ei soovi Viigi eriti rääkida. Mainib vaid, et selle elamuse peab igaüks ise läbi elama ja ise läbi kogema. Seda aga ütleb ta küll, et mis saaks olla sünnitanule parim, kui see, et ta mees koguaeg kõrval on. "Minu jaoks oli väga tähtis, et mees mu kõrval on. Kui lõpuks vastsündinud poja mu kõhu peale pandi, oli see imeline kogemus ning sünnitusvalu ununes hetkega. Tita oli nii pisike ja nii abitu. Võtsime perepalati ja nagu meil mehega eelnevalt kokku lepitud oli, sai ka tema pojale nime panna. Nime mõtlesime tükk aega, kuid lõpuks otsustasime, et meie väike ingel saab endale nimeks Arko Marten," seletab Viigi elavalt. Seda, et Viigi noorelt emaks sai, pole ta kordagi kahetsenud. "Loomulikult oli poja kasvatamise kõrvalt raske koolis käia, aga vanemad on meil alati abiks olnud. Nüüdseks on kool läbi ja ma olen pühendunud ainult lapsele. Aeg läheb lapsega kiiresti ja varsti saab ta juba pooleteise aastaseks. Poja on mulle juurde andnud palju elurõõmu." Viigi toonitab ka seda, et ilma pole ta millestki jäänud. Peod sai ta ära peetud, kui oli noorem ning tegelikult lõppesid peod tema jaoks juba siis, kui ta mehega koos elama hakkas. Aastas paar korda käib Viigi siiski koos sõbrannadega kuskil lõõgastumas ning siis hoiab poega kas mees või vanemad. "Tegelikult ongi sedasi, et laps on mulle palju rohkem juurde andud, kui ära võtnud. Kõige positiivsemaks pooleks on Arko Marten ise. Näha, kuidas ta areneb ja kuulata ta esimesi sõnu. Poja oskab öelda juba päris palju: emme, ksss(kass), aitäh, anna, juua, õue, nämm jne. Nii, et mina ei kahetse midagi. Sain noorelt lapse ja olen selle üle uhke. Kui keegi noor mõtleb, et kas sünnitada või teha aborti, siis pangu käsi südamele ja mõelgu hoolikalt, et kumb variant talle parem on ja kas tahab ikka tappa enda lapse, sest abort ongi ju tegelikult enda lapse tapmine," paneb Viigi noorte südamele.

{:290787 width=120 height=162 align=right}Anu (20 aastane, hetkel kodune) sai teada oma rasedusest jaanuaris 2005, mil ta oli 18 aastane. Tema laps oli planeerimata ning ta tunnistab, et korraks käis peast ka abordimõte läbi. "Jah, mõtlesin korraks ka abordile, kuid olin oma tunnetes lapse isa vastu väga kindel. Teadsin, et kui peaksin lapse saama, siis just temaga. Seda ka siis, kui peaksin last üksi kasvatama hakkama. Otsus tuli muidugi raskelt, aga tavaliselt pole ükski otsus kerge. Ema sai mu rasedusest teada, kui olin teist kuud lapseootel ja siis küsis ta vaid kas olen ikka kindel, et toon lapse ilmale. Ka isa ei hakanud midagi halba ütlema, vaid oli hoopiski rahul ja õnnelik. Kõige parem ongi see, kui ei hakata halvustama ja maha tegema, et ikka noor ja natuke vara. Ise leidsin, et on ka minust nooremaid rasedaid, kes sünnituse kasuks otsustavad," räägib Anu. Rasedus kulges Anul hästi. Ta oli väga energiline ning lapse pealt on näha, et see mõjus lapselegi kenasti. Alguses elas lapse isa nendega koos, kuid nüüdseks on nad lahus. Lapse kasvatamise juures aitab lapse isa aga alati. "Last kasvatada aitavad mul tita vanavanemad ja ka lapse isa, kuid enamus ajast tuleb mul siiski ise hakkama saada. Väga suureks toeks on olnud mõned sõbrad, kes on mind aidanud oma sõnade ja tegudega. Kahjuks ühte kõige paremat inimest, kes suutis mulle alati selgeks teha, kui tähtis ma olen ja, et ma saan hakkama, pole enam meie seas," poetab Anu muidu nii rõõmsa jutu sisse ka paar kurba sõna. Lapse kasvatamine on Anule väga palju juurde andnud, näiteks enesekindlust ja tunnet, et ta on kellelegi väga oluline, kellelegi, kes iseseisvalt elus veel hakkama ei saa. "Lapse pärast pole mul midagi tegemata jäänud. Pigem on sedasi, et ma tunnen, et mulle pole pidusid vaja, sest mul on laps. Tema on mind püsivamaks muutnud. Ma otsustasin lapse saada, siis on see ka loogiline, et ma pean mõningatest asjadest loobuma. Midagi sellist, millest puudust tunneks, siiski loobuma pole pidanud," seletab Anu. Anule on tema laps nagu jõu allikas. "Kui jõud otsas on, siis tuleb tema oma väikese süütu näoga ja kallistab või musitab mind ning kohe tunned, kuidas eluvaim tagasi tuleb." Siiani ei ole Anu kahetsenud, et ta sünnitas ja ta usub, et ei kahetse ka. Ka see, et last kasvatab ta üksi, ei suuda teda heidutada. "Olen siiani väga kindel, et tegin õige otsuse. Vahel on ikka sedasi, et istun maha ja mõtlen, et üksi on raske ja et ma ei saa hakkama, aga see läheb üle, kui näen oma last mulle naeratamas," lõpetab Anu meie jutu ilusa lausega.

Alati ei olegi noorelt emaks saamine halb. Vahel on see hoopis väga positiivne. Noor inimene muutub vastutustundlikumaks ning pühendub rohkem lapse kasvatamisele, kui tänavatel hulkumisele ning pidudele. Meie noortele emmedele aga jõudu ning jaksu edaspidiseks!

Anneli Allikas
anneli@buduaar.ee