Reklaam sulgub sekundi pärast

Oodatud ootamatused vastsündinutega

{:269102 width=120 height=80 align=right}Last oodates võib süveneda hirm, et pole valmis ja ei oska titega midagi peale hakata, ehkki on olemas head raamatud ja nõustajad, kes oskavad seletada ja häid soovitusi anda. Kuid olenemata sellest, kui palju sa oled enne lugenud, küsinud ja uurinud, jäävadki mõned ilmingud värskeid lapsevanemaid üllatama.

Veronika Raudsepp Linnupuu
[email protected]


{:269102 width=120 height=80 align=right}Last oodates võib süveneda hirm, et pole valmis ja ei oska titega midagi peale hakata, ehkki on olemas head raamatud ja nõustajad, kes oskavad seletada ja häid soovitusi anda. Kuid olenemata sellest, kui palju sa oled enne lugenud, küsinud ja uurinud, jäävadki mõned ilmingud värskeid lapsevanemaid üllatama.

Positiivse üllatusena avastad, et vastsündinu on üllatavalt tugev – ta suudab juba kuigipalju pead tõsta, roomata, mõned hakkavad juba varakult asju jälgima ja naeratama. Tegelikult me ju kujutleme oma pisikesi esimestel päevadel ja isegi nädalatel abitute, jõuetutena, karjuvate ja imevatena. Muud ei oska neilt ju veel oodatagi, kuid uskumatu üllatusena on neil kaasasündinud hulk reflekse - näiteks roomamisrefleks, toerefleks ja automaatne kõndimine, haaramisrefleks ning oskus kõhuli olles pea küljele keerata. Isegi, kui oled selle kohta lugenud, siis oma lapse puhul tekitavad sellised oskused veendumuse, et tegu on eriliselt nutika ja osava beebiga. Mis siis, et enamus titasid seda kõike suudavad. See ei loe. Ma ise arvan, et tegu on looduse salanipiga, et vanemad oma järglastest vaimustuksid ja neid vahetpidamata imetella tahaksid.

Väikese ehmatuse võivad kutsuda esile genitaalide paistetus, naha kestendamine, oksetlemine, soor, beebikõõm, higilööve ja beebiakne. Kui pole päris kindel, et toidu väljaajamine pole haigusest tingitud oksendamine ja pisikesed punnid just ohutud ja kergestimööduvad higipunnid, võivad nad mõneks ajaks värske mamma kanaemana siblima ja kaagutama panna.

{:269075 width=120 height=90 align=left}Imikute nahk on roosa, veidi punasem enneaegsetel ning kahvatum ülekantud lastel. Üldiselt on imikud kahvatumad magades ning roosakamad aktiivselt liigutades. Lastel on sündides alles teatud osa lootevõiet – varem sündinutel rohkem ja ülekantutel vähem. Võie, mis jääb nahale (eriti tundlikesse nahavoltidesse), on kaitsvate omadustega, kuid umbes nädal peale sündi on võie oma ülesande täitnud ning jäänused tuleks eemaldada. Vanaks läinud lootevõie on hea kasvulava bakteritele ning esimese pahateona hakkab ta ebameeldivalt lehkama. Olenemata sellest, kui hoolsalt te pisikest vannitate, võite värske vanemana avastada, et mõni koht on jäänud kahe silma vahele. Ma ise ei tulnud esimese lapsega selle peale, et nii väikesel peab juba kõrvataguseid hoolsamini vatitupsuga nühkima, kuni hais selle salaurka peidusopistused kätte juhatas. Väikestel on nimelt kõrvalestade taga ka sellised tillukesed vaod, mida eriti ei avasta, kui just kõrvu väga üksipulgi uudistama ei kipu.

Vahel võib sünnitusel valla pääsenud hormoonidest osa jõuda ka lapseni ning siis lähevad poistel kotikesed ja tüdrukutel häbememokad veidi paiste. Isegi natuke verd võib erituda ja nibud suuremaks minna. Ma ehmatasin väga, kui poja teisel elupäeval avastasin noku otsas väikse villikese ja munandikottide paistetuse. Õnneks olin veel sünnitusmajas ning mulle seletati paari lausega, et pole tarvis karta – laps sai sünnituse käigus osa emme hormoonidest endale ning sel viisil see avaldubki.

Veidi raske on ka ette kujutada imikute naha kestendust, mis tabab tavaliselt nädal peale sündi. Kuid üldse pole valmis punnikeste tulekuks. Kuna esimene laps pääses beebiaknest paari tillukese täpiga, siis ehmatasin väga kui tütar ühel hommikul üle näo punnine oli. Esimese mõte oli, et tegu on tuulerõugetega, mis on vastsündinutele üliohtlik, kuid kuna laps tundus muidu terve ja palavikku polnud, siis ei hakanud kohe perearstile paanikahäiret tegema ja uurisin lastega sugulaselt, millega võib tegu olla. Selgus, et akne tekib paljudel vastsündinutel esimese ja neljanda elunädala vahel ning haarab alati ainult nägu. Ka selle põhjuseks on hormonaalsed muudatused. Parim ravi on igahommikune näo pesemine keedetud leige vee ja vatitupsuga.

{:269106 width=120 height=80 align=right}Aplad imejad ja õhuneelajad beebid on tõenäolisemad toidu väljaheitjad ja oksetlejad. Oksetlemine pole päris sama, mis oksendamine, kuna seda ei põhjusta mitte haigus või viirus, vaid nõrk söögitoru ja mao vaheline lihas. Samuti esineb oksetlemist siis kui laps tunnetab, et on imenud liialt palju ning tunneb end seetõttu kehvasti. Pisikesi peab kindlasti peale söömist õla peale panema, et liigne allaneelatud õhk ilma välja pääseks. Samuti peaks selline laps kindlasti külili lamama, et võimalikud oksemassid ei ohustaks lapse hingamisteid. Esimese lapsega suurt probleemi polnud, krooksud tulid kergesti välja ja oksetlemist ka polnud, kuid tütar tegi mind oma suure kaarega oksendamisega vägagi murelikuks. Siiski kogunes kaalu kenasti ja nüüd, kahe poole kuusena, pole seda  juhtunud.

Tihti rinda sooviv või õhtuti lohutamatult nuttev beebi paneb paljud emad arvama, et nende laps ei saa kõhtu täis ja hakkavad ennatlikult pudelitoitu andma. Tegelikult laps lihtsalt aeg-ajalt suurendabki tihedama imemisega piima kogust. Samuti olen tähele pannud, et kergesti tahetakse apteegis käsimüügis olevate gaasrohtudega olukorda parandada. Siiski pole uuringud kinnitanud, et need rohud head tulemust annaksid ning ma tean oma kogemusest, et traditsioonilised puhituse vältimise vahendid mõjuvad pikemaajaliselt, ehkki mitte koheselt. Traditsioonilisteks abivahenditeks, mis tugevdavat lapse kõhulihaseid ja stimuleerivad soolte tööd, ning seega aitavad kaasa loomulikule gaaside väljutamisele ja normaalsele kakamisele on ema tervislik ja mitmekülgne toitumine, lapsekandmine, kiigutamine, vanaemade moel teki sisse keeramine, kõht-kõhu vastas kussutamine, massaa