Pisipere : Esimesed nädalad lapsega

Olenemata sellest kui nõrga või räsituna äsjasünnitanud naine end tunneb, ei suuda ema pisikest inimest vaadates eirata seda kirjeldamatut õnnetunnet. Piiritut rõõmu. Ja ehmatust. Nad lihtsalt on nii vaimustavalt, armsalt, müstiliselt, omaselt.... olemas. Ja nii isemoodi. Iga järgmine laps mõjub meile veidi erinevalt. Me ise oleme nende sündimise hetkel erinevad.

Meie esimene laps, poeg, oli üsna vaikne. Samas sõi tihti – iga pooleteist või kahe tunni tagant. Normaalsest magamisest ei saanud ma mitu kuud mõeldagi. Mingi hetk harjus organism sellise jupiti magamisega ära. Esimesed päevad olin aga nii püüdlik, et tahtsin juba ennetavalt ära tabada, millal ta ärkama hakkab, et siis kohe söötmiseks valmis olla. Kuulatasin tema hingamist. Lood hällisurmadest olid oma jälje jätnud. Nädalaga kurnasin end emotsionaalselt nii ära, et nutsin iga väikese asja peale. Süüa ei tahtnud ma niikuinii. Lõpuks sundisid abikaasa, ema ja kohale tulnud õde mind vähemalt korra päevas sooja sööki sööma ning rahulikult võtma. Julgustasid valehäbist loobuma ja dušši all pissil käima, kui ma teisiti ei suuda. Sel ajal kui laps magas, tema juurest teise tuppa tulema ja veidi hinge tõmmata. Ilmad muutusid ka just pimedaks ja vihmaseks ning sügiskaamos andis oma osa, et mõnda aega sünnitusjärgselt kurvameelsem olin.

Mona Sofia sündis aprillis - ilmad olid ilusad, ise enesekindlam ja nii suurel määral meeleolulangust ma enam ei tundnud. Ja polnud ka aega titevoodi kõrval hingamist kuulatada ning asju välja mõelda, sest üks paariaastane poisipõnn vajas samuti tähelepanu ja tegelemist. Julgesin kohe peale söötmist vastsündinu tunnikeseks ema hoolde jätta, et siis ülejäänud perega nime panemas käia ning haigekassa uus ilmakodanik liikmeks vormistada. See kõik aitas kaasa, et end ka peale sünnitust täisväärtusliku inimesena tundsin. {image id=201670 align="right"}

Poisiga ootasin voodi kõrval kuni ta magama jääb, kussutasin ja hoidsin kätt. Rikkusin lapse nii ära, et ta vist ei oskagi enam magada, kui keegi kõrval pole. Unekool aitas sedavõrd, et ta vähemalt meie vahele enam ei roni (no tegelikult vahel siiski ronib... aga üha harvem). Teise lapsega tegin südame kõvaks ja panin ta kohe peale söötmisjärgset krooksutamist eraldi võrevoodisse. Ja imede ime – magaski! Kusjuures õiget hetke tabades piisab täiesti ka nüüd, et tõstan ta voodisse ja laps uinub.

Mona Sofiagaga oli rütm algusest peale teistsugune. Söötmispausid olid veidi pikemad ja öösel sai juba sünnitusmajas vähemalt kuueni hommikul magada. Üks põhjus, miks tütar nii pikalt magas oli muidugi ka selles, et ta oli päeval rohkem üleval ning õhtuti oli kolme kuuni paaritunnine kisamisaeg garanteeritud. Röökis end lillakaspunaseks ja higiseks ning siis tahtis rinnapiima ja magas hommikuni. Kurtsin arstile oma muret, kuid kuna meditsiinilised näitajad olid korras siis arvas ta, et asi võib olla selles, et nii väikestel lastel on närvikava veel korralikult välja arenemata ja lihtsalt nutma hakates ei suuda enam ise maha rahuneda. Pealegi pidid sellised õhtul nutvad tüdrukud hiljem väga tragid lapsed olema. Lisaks kõigele kippus ta alguses osa söödust tagasi oksetlema, mis oli ka uus kogemus, sest poiss isegi ei krooksunud. Õnneks kasvas Mona Sofia mõlemast nähtusest paari-kolme kuuga välja.

Väikesed ehmatused olid siiski. Poja teisel elupäeval avastasin noku otsas väikse villikese ja munandikottide paistetuse. Õnneks olin veel sünnitusmajas ning mulle seletati paari lausega, et pole tarvis karta – laps sai sünnituse käigus osa emme hormoonidest endale ning sel viisil see avaldubki.

Kuna esimene laps pääses beebiaknest paari tillukese täpiga, siis ehmatasin väga kui tütar ühel hommikul üle näo punnine oli. Ema oli ka just ära läinud ning omaenese tarkuses mõtlesin, et tegu on tuulerõugetega, mis on vastsündinutele üliohtlik. Laps tundus muidu terve ja palavikku polnud, siis ei hakanud kohe perearstile paanikahäiret tegema ja uurisin lastega sugulaselt, millega võib tegu olla. Selgus, et akne tekib paljudel vastsündinutel esimese ja neljanda elunädala vahel ning haarab alati ainult nägu. Ka selle põhjuseks on hormonaalsed muudatused. Parim ravi on igahommikune näo pesemine keedetud leige vee ja vatitupsuga. {image id=201666 align="left"}

 

Lapse järgi enese kohandamine on esmakordselt emaks saades raskeim ülesanne. See, et keegi teine paneb paika, millal sööd ja millal magad. Mida sööd ja kuidas magad. Kus käid ja palju sa omaette saad olla. Vist siis ollaksegi valmis ema olema, kui kõigi nende hirmuäratavate piirangute kõrval suudetakse siiski nautida seda imelist imikut. Teine kord tuli see mul kergemini välja. Lihtsalt seetõttu, et usaldasin ja rakendasin oma meest rohkem. Et jätsin endale tegevuse, mis on vaid minu oma, eraldi perest – kirjutamine. Et tean juba, kuivõrd ruttu see mõnus imik iseotsustavaks ja -teadlikuks saab. Kui kõrvale jätta teatavad ebamugavused naiskeha allkorrusel ja oma emotsionaalsed äärmustesse laskumised, on esimesed nädalad unustamatud.

Veronika Raudsepp Linnupuu
[email protected]