Reklaam sulgub sekundi pärast

Pole halbasid lapsi, on vaid halvad olukorrad, millesse nad satuvad

Mitte kõigil pole olnud õnne sündida turvalisse keskkonda ning inimeste keskele, kes meist hooliksid ja meid piisavalt armastaksid. On lapsi, kes kasvavad kodudes, mida tegelikult koduks pidada ei saa.

Kertu Jukkum

[email protected]

Mitte kõigil pole olnud õnne sündida turvalisse keskkonda ning inimeste keskele, kes meist hooliksid ja meid piisavalt armastaksid. On lapsi, kes kasvavad kodudes, mida tegelikult koduks pidada ei saa. Rääkimata vanemlikust hoolitsusest, millest neil lastel aimugi pole. Reeglina on sellistes peredes majandusraskused, tööpuudus ja võlad. Lapsevanemad aga tihti alkoholi –või narkosõltlased, kel pole piisavalt tahtmist ega jõudu enda eestki hoolt kanda, rääkimata siis lastest.

Kaitsetu, hoolitsuseta ja vanemliku armastuseta laps on tihti seega saatuse hooleks jäetud. Tema ainus võimalus on valida tee, mida ise õigeks ja parimaks peab. Kui kodus olukord väljakannatamatuks muutub, siis on sellise lapse jaoks tänavaelul tihti palju eeliseid. Pakuvad ju öised linnatänavad põnevust ja mängulisust, justkui ameerika põnevusfilmist nähtu. Need lapsed saavad loota vaid iseendale.

Selle üle on palju vaieldud, keda siis ikkagi tänavalapseks pidada ja seetõttu on olnud ka keeruline hinnata nende laste tegelikku arvu. Kuid väidevalt on Eestis hinnanguliselt  kokku ligi 1000 tänaval alaliselt või ajutiselt aeg-ajalt elavat last. Nende nn koduks on erinevad kuurid, keldrid, mahajäetud hooned ja katusealused.
Kuigi tänavalapse koolitee on tihti varajases eas pooleli jäänud, ei ole nende näol tegemist rumalate inimestega. Tänavalaps on elukogenud ja tihti väga kaval. Samuti on ta sageli jultunud, valelik ja salalik. Kuid miks peakski ta teistsugune olema? Sellise elu peale.

Raha teenib ta kas siis varastades, kerjates, äritsedes või prostitutsiooniga. Loomulikult ei kulu raha vaid toidule ja joogile, vaid suurem osa sellest kulutatakse ikka kummiliimile, alkoholile, narkootikumidele ja suitsule. Iga väike tänavaelanik teab, et näiteks liimi sissehingates unustatakse külm, nälg ja üksindus. Lapsed kaotavad kontakti reaalsusega, näevad hallutsinatsioone. Nii unustatakse ka igapäevamured, vähemalt mõneks ajaks.

Tavaliselt kogunevad tänavalapsed gruppidesse, sest nii on tihti lihtsam toime tulla ja pealegi tunneb laps end vähem ohustatuna, olles endasarnastega koos. Teiste grupiliikmete näol on tegemist parimate sõprade ja perekonnaliikmetega, kellega hoitakse kokku.
Neil lastel pole aimugi, mis on õige ja mis on vale. Eeskujuks on ehk vaid vanema generatsiooni tänavaelanikud, kellega aeg-ajalt kokku puutudes on võimalik ellujäämiskunsti erinevaid peatükke omandada.

Kuid ärge arvake, et Eesti riik pole tänavalaste olukorra parandamise nimel midagi ära teinud. On loodud erinevad päevakodud ja keskused, rääkimata lastekodudest, kus tänavalapsel on alati võimalus abi ja peavarju saada. Kuid tänavaeluga harjunud laps on isemoodi laps. Hulkurieluga harjunud laps vihkab teiste poolt kehtestatud nõudmisi ja piire, ta ei allu mitte millelegi. Erinevates hooldusasutustes kehtivad aga omad reeglid: seal peab kuulama kasvatajatädide sõna, arvestama teiste lastega, lisaks nõutakse igapäevast koolikohustuse täitmist. Ka kõige lihtsamate asjadega, nagu näiteks hambapesuga, ei ole tänavalaps harjunud. Nii viibki tihti tänavalapse tee peale järjekordset “retke” hoolduasutusse tagasi tänavale.

Tänavalapsi on pea kõikjal maailmas. Rohkem loomulikult vaesemates ja kliima poolest soojemates riikides.
Kõige rohkem on statistika järgi tänavalapsi Brasiilias ja see tuleneb otseselt ka soodsatest kliimatingimustest. Brasiilias on miljoneid tänavalapsi ja nende järele käib pidev inimjaht. Miljonite dollarite eest nad tapetakse ja seejärel müüakse nende erinevad inimorganid doonorluse pähe maha. Organite tellijateks on reeglina  Põhja-Ameerika päritolu inimesed.

Järgnevalt lugu meie enda väiksest Eestist.
Maris ja tema kaks aastat vanem õde Liisu olid algusest peale vaid ema kasvatada. Isa olemasolust polnud tüdrukutel aimugi, temast lihtsalt ei räägitud kunagi. Ema näol oli tegemist alkohoolikuga, kes mõni aeg varem joomise tõttu ka töö oli kaotanud. Peale suuri võlgasid, mil kolmeliikmeline pere tänavale tõsteti, neil kindlat elukohta polnudki, nii ööbiti juhuslikes kohtades, tihti ema sõprade ja joomakaaslaste juures.
Raha teeniti erinevatel viisidel, kuid Marisel meenub, et ema sundis neid tihti väikeste lastena tänaval enda poolt korjatud lilli müüma. Raha loomulikult kulus alkoholi ostmise peale. Ühel päeval aga, mil ema Liisu purjus peaga vaeseomaks peksis, otsustasid tüdrukud ema juures lahkuda. Tol hetkel 8-aastane Maris ja tema 10-aastane õde Liisu lootsid siiralt, et suurlinnas on nende jaoks olemas parem koht ja inimesed. Pealegi olid nad oma lühikese elu jooksul juba liiga palju erinevaid räigusi pealt näinud.
Õed elasid seal kus juhtus. Tihti trepikodades, keldrites ja kuurides. Neil oli küll ka teiste tänavalaste seas nn sõpru, kuid üldiselt hoidsid Maris ja Liisu omaette. Raha teeniti kerjates, varastades ja veel ühel viisil, millest Maris rääkida ei taha.
Üsna pea peeti tüdrukud politseinike poolt kinni ning edasi viis nende tee juba lastekodusse. Erinevalt oma õest, vedas Marisel, sest peale paari lastekodus elatud aastat lapsendati ta ühe Eesti väikelinnas elava naisterahva poolt. Maris usub, et just oma lapsendajale võlgneb ta kõige rohkem ning et tänu temale on neiu jõudnud elus palju kaugemale kui reeglina taolise saatusega laste puhul üldse võimalik on. Just seda sama lapsendajat peab Maris ka oma päris emaks.
Nüüd, aastaid hiljem, mil Maris on 20-aastane, elab ta taas suurlinnas ja käib ülikoolis. Ta on enda suhtes äärmiselt nõudlik inimene ning püüab alati saavutada maksimumi. Ning kuigi Maris usub, et on kõigest möödunust üle saanud, ei taha ta oma minevikku meenutada ja lisab, et tänaval elades juhtus temaga asju, millest ei soostu ta kunagi kellelegi rääkima.