Teismelisena emaks saanud ärinaine: kurb on vaadata halba suhtumist teismelistesse emadesse

34-aastane Krista on edukas karjäärinaine ning tänaseks juba 17-aastase poja ema. Krista jäi rasedaks keskkooli kallimast ning otsustas beebi ilmale tuua. Laps sündis suvel ning tubli tütarlaps läks sügisel taas kooli gümnaasiumiharidust omandama. Buduaar rääkis Kristaga tema aastatetagusest beebiootuse ajast ning sellest, kas noores eas lapsesaamine rikub elu ära või on hoopis vastupidi? Krista tunnistas, et teismelisena emakssaamise juures on kõige raskem osa ühiskonna suhtumine ja lähedaste leppimine asjaoluga, et sa ei vasta väljakujunenud standardile.

“Teismelisena emaks saamise otsus oli eelkõige ootamatu minu vanematele ja sõbrannadele, kelle jaoks sai minust täiskasvanud naine üleöö. Armumine, armastamine ja seks ei olnud mulle tundmatud ning ma  arvan, et iga tüdruk, kes armub ja seksib, peab olema bioloogiliselt valmis emaks hakkama ja vaimselt selleks küps, sest vaevalt keegi seksima hakkab, kui ei taju sellega kaasnevaid ohte, isegi kui see tõenäosus on 1%. Kui see kõik juhtus, siis loomulikult analüüsisin ma läbi oma otsuse head ja vead ning sain aru, et nn vigade poolel on täiesti ebaolulised asjad nagu näiteks see, et oled oma sõbrannade seas ainus ja esimene, kes saab emaks. Kuna minu jaoks ei olnud kunagi oluline, mida teised arvavad, siis ei tekkinud mul ka kordagi küsimust, kas see juhtus liiga hilja või liiga vara. Väga oluline oli ka see, et ema-isa ei loputanud minu ajusid väidetega, et nüüd ma rikun oma elu ära või jätan kooli pooleli ja olid mulle igati toeks. Nad vaid küsisid, et mis ma teha plaanin ja kuidas oma tulevikku näen, mille peale rääkisin neile oma nägemuse ära ja see tundus neile sobivat," räägib Krista. "Lapse isast loomulikult mingit tuge ei olnud ja beebiuudise peale oli ta järgmised 5 aastat minu elust kadunud. Kokkuvõttes ei olnudki see tema tugi nii oluline, sest vaadates, mis Eesti peredes toimub, on nagunii perepeaks ja laste eest hoolitsejaks ema mitte isa."

Krista ütleb, et kõik tuleb igaühel omal ajal ja saatuse reegleid tuleb austada. Tema sai lapse enne ja siis lõpetas kooli ning läks ülikooli. Samas, miks see peaks olema halvem variant, kui see, et lähed ülikooli ja tööle ja siis saad lapse? Nii või naa tuleb lapse tõttu mingis eluetapis rahulikumalt võtta ja lapsele pühenduda. Tihti kui inimesed kuulevad, et ta sai juba keskkoolis lapse, siis nad muutuvad kaastundlikuks ja uurivad, kas ja kui raske naisel seetõttu elus on olnud. "Ma ütlen ausalt, et lapse tõttu pole mul küll mitte midagi elus tegemata jäänud. See, et ma esimestel aastatel päevas mõned tunnid lapse juurest koolis käisin, ei mõjutanud kuidagi seda, et ma ülejäänud aja hea ema olin. Samamoodi ei veeda ju enamik 30ndates emasid 24 tundi lapsega koos ja kui isegi veedavad, siis pole see alati nn kvaliteetaeg. Kõik on kinni inimese peas ja kui üks teismeline jõuab kooli kõrvalt käia mitmes trennis ja huviringis, siis jõuab ka kindlasti ka selle asemel näiteks emaks olla. Pigem on teised inimesed tema ümber need, kes hakkavad teistpidist tõestama ja ühiskonna standardeid peale suruma. Olen olnud hoolitsev ja hoolas ema ning laps on mulle alati väga tähtsal kohal olnud. Kui keegi hakkab rääkima, et 30ndates naised on paremad või küpsemad emad kui 20sed või veel nooremad, sis asun ma alati tulisesse vaidlusesse noorte emade kaitseks, sest  vanusest ei sõltu küll mitte midagi. Kõik sõltub sinu suhtumisest ja sellest, kui palju sa lased end üldistel ühiskonna standarditel mõjutada. Mul on kurb vaadata ja kuulda, kui halvasti suhtutakse meie riigis noortesse emadesse, samal ajal kui mõnes riigis on tänaseni keskmine sünnitajate vanus 20 ning lääneriikides kasvavad iga-aastaga keskealiste naiste kunstviljastamise kulud. Ma tean 30ndates noori emasid, kes justkui peaks olema ideaalses vanuses, et emaks saada, aga selle asemel käituvad nagu teismelised tüdrukud, on vastutustundetud ja egoistlikud. Selle asemel, et õhtul last magama panna, jooksevad nad peole või annavad lapse vanavanemate kasvatada. Üks tark inimene ütles mulle kunagi, et mida vanemana naine lapse saab, seda keerulisem on tal olla hea ema oma lapsele, sest  20ndates pole naine veel harjunud kõige selle mugavuse, iseseisvuse ja materiaalsete hüvedega, millega tihti 30ndates naised pikka aeg end harjutanud on." 

Krista ütleb, et tegelikult pole mingit vahet, mis järjekorras elus mingisugused asjad juhtuvad. "Oluline on olnud minu teadmine, et ma olen õnnelik ja rahul sellise võimaluse üle saada emaks. See teadmine on mind saatnud esimesest päevast peale rasedusest teada saamist. Kui siia juurde lisada veel ka asjaolu, et kuus aastat tagasi olles siis veel kahekümnendates, eemaldati kasvaja tõttu minu emakakael, siis oskan täna vaid tänada seda võimalust, et jäin kunagi rasedaks ja sain imetoreda poja emaks, sest ilmselgelt teist sellist võimalust mul enam ei tule," ütleb Krista ja kutsub emasid-isasid oma ootamatult rasedaks jäänud teismelistele pigem toeks olema otsuse vastuvõtmisel, kui neid suruma ühiskonna poolt loodud kunstlikesse eluetappidesse.