Väikeste laste vanematele: lubage mul olla inimene, kes selle valjusti välja ütleb!

Mul on praegu elus periood, kus ma tunnen, et ma olen peaaegu koguaeg väsinud. Oiates, kuidas-ma-pean-päeva-lõpuni-vastu, endal silmad väsimusest kipitamas.

Mul on kolm poissi vanuses kuni viis aastat. Ma ei kurda. Või noh, võib-olla ainult natuke. Aga ma tean, et on olemas inimesi, kes annaks ükskõik mida, et neil oleks maja täis naeru ja kaost. Ma olin selline inimene aastaid. Viljakusest tulenev valu tuikab ja torkab pidevalt. Ma mäletan ennast üles ärgates ikka ja jälle lootmas ja iga kuu jälle pettusest kokku varisemas. Ja seda aastaid.

Aga praeguseks on mu elus kolm alla viieaastast poissi. On väga palju hetki, kus nad on täiesti vaimustavad. Näiteks eelmisel nädalal, kui Iisak rääkis mu vennanaisele: "Mu isa on üleni karvane". Või kui Elijah pani rohelise pesusvammi oma lõuale ja kuulutas uhkelt: "Issi, mul on täpselt samasugune habe nagu sul!" Või kui Ben hiilib hommikul enne teiste laste ärkamist minu juurde ja ütleb: "Issi ja Beni aeg!"

Kuid on ka palju hetki, kus ma tunnen, et ei tea, kuidas ma nende uneajani vastu pean. Pidevad nõudmised, vajadused ja võitlused sisustavad suurema osa päevast.

Üks minu lastest kavatseb ilmselt olla järgmine Steve Jobs. Mul on nüüd tohutu empaatia tema vanemate suhtes. Tal on täpne nägemus sellest, mida ta tahab - täpselt mismoodi see peab olema ja mitte mingil juhul kuidagi teisiti. Vahel väljendub see selles, kuidas tema taldrik peab täpipealt kohakuti tema tooliga olema, kuidas ta sokid jalas on, või kuidas roosa delfiin täpselt pildi peal välja peab nägema - "uhkete silmadega, mitte kurbade silmadega, issi!" Tal on kullipilk ja ta ei ole rahul, enne kui see ei ole täpipealt selline, nagu ta tahab!

Pean tunnistama, et mõnikord ajab nende karjumine ja müra mulle peale isu ennast sahvrisse peita. Ja ma ei eita, et kuni ma seal salaja olen, sööksin ma hoogsalt kartulikrõpse või tumedat šokolaadi.

On inimesi, kes ütlevad mulle: "Sa peaks igat momenti nautima, sest nad kasvavad nii kiiresti!"

Tavaliselt ma lihtsalt naeratan neile või puhken kohmetult naerma, kuid sisemiselt ja salaja tahan ma neid inimesi peadpidi vee all hoida. Lihtsalt üks minut või nii. Just nii kaua, kuni nad veidi paanikasse lähevad.

Kui sul on väikeste lastega sõpru - eriti, kui su enda lapsed on nüüdseks teismelised või suureks kasvanud - palun vannu, et sa ei ütle oma sõpradele mitte kunagi midagi sellist. Mitte selle pärast, et see ei oleks tõsi, vaid sest see tõesti absoluutselt ei aita.

Me teame, et see on tõsi, et nad kasvavad liiga kiiresti üles. Aga tunne, et ma peaks igat momenti nautima ei tundu ka eriline kingitus. See tundub rohkem veel üks järjekordne asi, mida on võimatu teha ja praegu on see nimekiri liiga pikk. 

Mitte iga hetk ei ole lapsevanemana nauditav - ei olnud see seda sulle ja ei ole ka mulle. Ilmselt oled sa selle lihtsalt ära unustanud. Ma suudan selle sulle andeks anda. Aga kui sa ütled mulle veelkord, et ma peaks igat momenti nautima, pean ma sinust lahti ütlema.

Kui sa oled väikeste laste vanem, tead sa kindlasti, et on hetki, mis pakuvad imetabast rõõmu ja sa ei suuda isegi seda õnne uskuda, et saad nende väikeste inimeste seltsi nautida. Aga lubage mul olla see, kes ütleb need asjad valjusti välja:

Sa ei ole kohutav lapsevanem, kui sa ei oska oma lapsi nii tervislikult sööma panna, nagu seda teevad su sõbrad. Nad kasutavad ilmselt kahtlast ja arvatavasti ebaseaduslikku hüpnoosi vormi.

Sa ei ole kohutav lapsevanem, kui sa mõnikord oma laste peale karjud. Sul on kodus väikesed diktaatorid. Kui keegi teine räägiks sinuga samamoodi, pandaks nad vangi. 

Sa ei ole kohutav lapsevanem, kui sa ei suuda alati leida rahumeelset meetodit, kuidas nende tegudele vastavad tagajärjed luua ja seda ilma igasuguse terroriaktita, mida nad nii loovalt välja toovad.

Sa ei ole kohutav lapsevanem, kui sa eelistaksid pigem tööl olla.

Sa ei ole kohutav lapsevanem, kui sa lihtsalt ei suuda ära oodata, millal nad magama lähevad.

Sa ei ole kohutav lapsevanem, kui nende tekitatud hääled ja müra panevad sind salamisi tahtma jooma hakata ja mitte iialgi lõpetada.

Sa ei ole kohutav lapsevanem.

Sa oled tegelikult lapsevanem, kellel on ka oma piirid. Sa ei suuda seda kõike. Me kõik peame tunnistama, et üks asi, mis meie informatsioonist küllastunud kultuurile omane on, et meil on väga kõrged standardid lapsekasvatuseks ja me tunneme, et me põrume kohutavalt, kui me oma lastele kanapihve anname ja neil hommikul televiisorit vaadata laseme.

Üks põhjusi, miks sa oled nii väsinud, on info üleküllus sellest, milline üks õige lapsevanem peaks olema.

Võib-olla peaks lõpetama blogide lugemise, kus räägitakse, kuidas tulevast presidenti kasvatada, kuidas kasvatada last, kes oskaks kolmeaastaselt lugeda või kus räägitakse lastest, kes mitte ainult ei söö kõiki köögivilju, vaid ka küpsetavad neid ise.

Võib-olla on aeg omaks võtta, et sa oled ka samasugune lapsevanem, kes tunneb ennast halvasti, kui laps karjub. Või kes tahab ka iseendale veidi aega võtta. Kes palub Jumala abi, et ta oleks parem versioon iseendast, kellel oleks jõudu ideaalne lapsevanem olla.

Nii et, järgmine kord, kui sa näed oma sõpru koos väikeste lastega ja nende pilk on udune ja lootusetu, telli nendele pitsa ja saada see ööhakul neile. Paku neile, et sa võtad lapsed mõneks tunniks endale, et nad saaksid kodus üksi olla ja kasvõi seksida, kuni nad ei ole veel nii surmväsinud. Pane oma käsi neile õlale, vaata neile silma ja ütle, et nad saavad selle kõigega suurepäraselt hakkama. Lihtsalt, ära ehmata, kui nad kontrollimatult nutma puhkevad.

Enamik ajast tunneme, et keerame selle kõik lörri ja lapsed kasvavad kohutavateks kriminaalideks, kes meid vihkavad ja ei taha vanemana isegi meie varju näha.

Sa oled tapvalt väsinud. Ma ei ole kindel, millal see paremaks läheb. Täna võib olla parem päev, või see võib olla ka päev, mil sa kaotad enda üle kontrolli nii, et sa ka ise ennast üllatada suudad.

Hinga sisse, hinga välja.

Sa ei ole üksi!

allikas: www.emmedeklubi.ee