Inger blogib: Misso menüü ehk kopsupirukad ja kogritsad

Inger blogib: Misso menüü ehk kopsupirukad ja kogritsad

Jällegi on üks vahva nädal täis vahvaid tegemisi mööda saadetud. Ka ilmad on läinud mõnusalt soojaks ja kevad suisa kutsub õue, et nautida värsket õhku ja sooja  päikest. Linnud siristavad ja kuulutavad kevadet. Aed on täis rohelust ja mitte ükski vägi ei sunni toas istuma ja väärtuslikku aega teleka või arvuti peale raiskama.

Jällegi on üks vahva nädal täis vahvaid tegemisi mööda saadetud. Ka ilmad on läinud mõnusalt soojaks ja kevad suisa kutsub õue, et nautida värsket õhku ja sooja  päikest. Linnud siristavad ja kuulutavad kevadet. Aed on täis rohelust ja mitte ükski vägi ei sunni toas istuma ja väärtuslikku aega teleka või arvuti peale raiskama.

Nädal algas minu puhul üpris töiselt. Ostsime kohaliku lihamüüja käest suurema koguse sealiha, sest kes see maal olles siis ikka poest liha ostab. Õnneks oli liha tükeldatud, nii siis kirvest vaja ei läinud, väiksemate tükkide lõikamisega sain hakkama noa abil. Eks olen oma elus ka enne lihaga kokku puutunud, kuid mitte nii suure kogusega. Natuke nuputamist ja saigi valmis plaan. Suurem osa liha paigutasin sügavkülma. Üks koot, seajalg ja pool seapead läks podisema potti, et valmistada üks õige eestlase roog – sült. Ka sülti olen varem teinud, kuid ootused olid nüüd suuremad, sest tegu oli värske kraamiga ja mis seal salata, tulemus maitses hää. Rasva kogusin eraldi potti, potist kostuv rasva prõksumine oli kohati päris hirmutav. Hoolimata sellest valmisid rasvas kamarast suussulavad kõrned, mis leidsid kohe oma tee minu elukaaslase Indreku kõhuni. Maksast valmistasin maitsva pasteedi ja kopsust tegime koos Pillega suurema koguse kopsupirukaid. Pirukaid sai tehtud kokku 51 tükki, järgmise päeva õhtuks aga oli juba pirukakauss tühi. Seega sai kõik lihasaadused ära kasutatud. Lihatoitudele lisaks õnnestus vallavanemalt Urmaselt saadud kasemahlast ka teha esimesed kääritatud kasemahlajoogid. Internetist infot ammutanud, katsetasin kolme erinevat retsepti. Ühte purki lihtsalt kasemahl, teise lisasin pärmi, suhkrut ja sidrunimahla, kolmandasse leivakoorikuid ja suhkrut. Kõige parem sai leivakoorikuga. Pärast kuuma sauna kulub sõõmuke kasemahla igati marjaks ära.

Nädala lõpus võtsime sõbranna Meriliniga ette retke metsa. Eesmärk oli metsast tagasi tulla võimalikul rikkaliku kevadkogritsa saagiga. Et kogrits tahab liivast pinda, asusimegi õiget kohta otsima. Ei pidanudki kaugele sõitma, kui meie pilgud tabasid esimest sobivat raiesmikku. Juba paari minutiga olin leidnud paar õige pirakat kogritsat. Minu joovastus oli suur. Kunagi varem polnud ma nii palju seeni leidnud nii lühikese aja jooksul. Tunnike veel ja kahe peale korjasime korvi peaaegu ääreni täis. Kuna kogrits on mürgine seen, vajab ta kupatamist. Kupatamise ja toiduvalmistamise viisime läbi külalislahke sõbranna Maideni juures. Kuna seente kogus oli päris suur – 3, 5 kg, ei läinud see tegevus just välkkiirelt. See eest oligi võimalus juttu puhuda, võrrelda maaelu ja linnaelu, sinna juurde nalja heita ja lihtsalt teineteise seltskonda nautida. Õhtu krooniks valmis ka seentest meeldiv roog – praetud kogritsad sibulaga, lisandiks keedetud kartul. Pole midagi paremat maitsvast toidust ja meeldivast seltskonnast!

 

Päikest Teile südameisse,

Inger