Inger saab teada, et kõik 1. klassi minevad lapsed saavad Missos hinnalise ja kaasaegse kingituse

Nädal on jällegi lausa mööda tuisanud. Seekord on minu ajast lõviosa röövinud asjade ümber paigutamine. Nimelt lahkus jäädavalt nüüd majast endine perenaine Pille. Minule tähendas see seda, et kogu elamine tuli kolida ülemiselt korruselt alumisele. Äärmiselt aeganõudev tegevus. Kuna ma ka 100% ainult sellega ei ole jõudnud tegeleda, siis on mul asjade ümberkorraldamise osas veel omajagu tööd ees. Kuid selge siht silme ees, küll varsti  kõik asjad omale õige koha leiavad.

Aias müttamine on täiesti soiku jäänud. Esiteks ilmade tõttu, teiseks majas toimuvate muudatuste tõttu. Seepärast peangi nüüd niigi tihedast nädalavahetusest leidma aega, et hävitada üleliigne umbrohi. Samas on mind ka tabanud esimesed tagasilöögid. Nimelt mingil põhjusel ei ole mul tärganud ühtegi kaalikat ega porgandit. Asi on kahtlane, olen teistelt selles osas nõu küsinud ja üldine arvamus on kirbud... Järjekordsed kahjurid, kes söövad seemned ära, nii ei tõusegi midagi üles. Ootan veel mõned päevad ja siis külvan lihtsalt uue laari ja seekord jälgin, et kindlasti saaksid kõik seemned tuhaga üle raputatud – see peaks kahjurid eemale hoidma.

Kuna ma olen kooli nn naabrinaine, siis nädala alguses seadsin  oma sammud meie koolidirektori juurde. Uudishimu kooli tegevuse suhtes oli ammu hinges pakitsenud ja olin lubanud tulla koolieluga lähemalt tutvuma. Osaliselt töö tõttu, kuid suuremas osas ikka sellepärast, et teada, kus siis omandab teadmisi minu väike rüblik. Ka meie koolidirektor on Tallinnast siia tulnud, seega on meil palju ühist ja muljeid jagub. Ka muus osas on tegu abivalmi inimesega, kellega mõnus suhelda. Sellest ajast, kui ma ise veel Tallinnas koolis käisin, ma küll ei mäleta, et lapsevanemad oleksid direktoriga nii hästi läbi saanud. See mulle meeldibki väikese koha juures, et kõiki asju arutatakse üksteisega ja leitakse koos lahendused. Üks asi, mis minus kõrgendatud huvi on äratanud, on sügisest tahvelarvutite kasutuselevõtt õppetegevuseks.

Nimelt ühena vähestest koolidest võimaldab Misso kool esimesse klassi astuvatele õpilastele igale ühele oma tahvelarvuti. Võimas või mis? Mina isiklikult kaaluksin küll oma lapse toomist sellisesse ühiskonda, seda muidugi juhul, kui ma juba ei elaks siin. Üldiselt on minu silmis minu lapse tulevik siin koolis helge. Kuna lapsi on vähem kui linnakoolides, jagub õpilastele palju rohkem aega ja selle võrra on ka õpitulemused kindlasti paremad. Nii et kõik targutajad, kes arvavad, et maakoolis käimine rikub kõik lapse võimalused, võiksid ikka kõigepealt ennast asjade reaalse olukorraga kurssi viia. Mulle endale kõige südamelähedasem oli aga neljapäeval aset leidnud lasteaia ärasaatmispidu. Kaks tüdrukutirtsu jätsid nimelt lasteaia tee seljataha ning kool ja lasteaed korraldasid neile toreda peo. Tüdrukud ise esinesid ja kaasa lõid ka päris pisikesed, kaasa arvatud minu väike plikatirts. Ikka meele tegi härdaks see emotsioon, mis oli õhus. Pidu ise oli nii ilusti korraldatud, et südamel hakkas kohe soe. Pärast esinemisi võisid kõik nautida kohvi koos suussulava tordiga. Kuid ka see polnud veel kõik. Laste suureks rõõmuks tuli veel lapsi lõbustama kõigile tuntud koeratüdruk Lotte. Siis läks alles õigeks tralliks!

Töönädala viimasel päeval sain ootamatu telefonikõne oma elukaaslaselt. Ta küsis, et kas ma tahan Contrat rattal saata. Ma ei teadnud absoluutselt, mis toimub, aga pikemalt mõtlemata olin nõus. Nii hüppasingi ratta selga ja asusin Tsiistre poole teele, seal tegi Contra koos tiimiga väikese peatuse Nopri talus ja alustas siis jooksu uuesti. Kes  veel pole midagi Contra lipujooksust kuulnud, siis see on jooks, kus Contra koos Võru lipuga jookseb läbi kogu Võrumaa, kokku 334 kilomeetrit. Meie elukaaslasega saatsime Contrat ratastel kuni Haanja valla piirini. Selle aja jooksul sai muheda härraga muljeid vahetatud ja nalja visatud, igati korda läinud rattasõit!

Nädalavahetusel võtsime ette sõidu Järvamaale Esna külje alla. Seal elab minu ema ja peab oma talu. Kahjuks me sinna kanti väga tihti ei satu, seepärast oligi tore üle pika aja näha ema ja tema elukaaslast. Ka valmistas Ilenele rõõmu erinevate taluloomade nägemine. Silmailu pakkusid mägiveised, hobused, kitsed, lambad ja muidugi erinevad loomatitad. Ka Ilenel oli jälle võimalus hobusega väike tiir teha. Kui eelmisel aastal ta ikka natuke pelgas ja tahtis kiirelt hobuse seljast maha, siis seekord vabatahtlikult teda sealt maha ei saanudki. Imestama pani seda enam see, et hobust Ilene ei kartnud, aga hanepoega katsuda ei julenud. Tegelikult oli meie sõidul ka otsene eesmärk, me läksime ema juurde endale kassipoega välja valima. Välja valisime punase-valgekirju kassipoja, kuid hetkel on ta veel liiga pisikene, et teda koju viia. Nii tulebki oodata veel umbes kuus nädalat. Jälle põhjust külla minna!

Pärast sellist pikka ja töist nädalat oli tõsiselt mõnus olla kodus ja nautida oma perega koos olemist, et siis jälle vapralt uuele nädalale vastu minna.

Päikselist suve kõigile,

Inger