Linnanaine maal: esimene haug käes!

Ootamatult on meie õuele saabunud suvi - kevad vist magas oma aja maha. Iga päevaga läheb kogu loodus järjest ilusamaks ja sellest tulenevalt olen kõik oma tegevused toonud toast õue. Kuna aias tööst juba puudust ei ole, siis tõin välja ka laua ja toolid, et saaks vajadusel tööasju arvutis teha ja samas ka õhtusööki värskes õhus nautida.

Nii ongi välja kujunenud traditsioon, et soojal ajal sööme õhtusööki ühise perena väljas. Sellest olenevalt on ka õhtusöögiks enamasti kas šašlõkk või grillvorstid värske salatiga. Linnas olles ja elades oli suvel põhimureks, et kust leida koht, kus grillida ja viibida värskes õhus, nüüd seda muret enam pole. Iga päev jälgin ka oma aia ja kasvuhoone  saaduste arengut. Lihtsalt mõnus on jälgida, kuidas taimed kasvavad ja arenevad. Praeguseks on peenrale saanud petersell, till, koriander, redis, erinevad salatid, uba, hernes, sibul. Kohe varsti lähevad maha ka kartul, peet, kaalikas, porgand. Kasvuhoonesse on kolinud ka tomatitaimed ja juurde veel kõrvits, suvikõrvits ning kurk ja kapsas. Varasemast on üles tõusnud ja täitsa oma nägu läinud redised, till ja salatid. Kuna ma ei tea veel, mis nendest seemnetest kasvatatud proovieksemplaridest välja koorub, siis kavatsen kindlasti kindluse mõttes taimi juurde osta. Eks siis järgmine aasta juba olen targem ja osavam.

Minu jaoks nädala tippsündmuseks oli kalal käimine. Kogu  elu olen teadnud, et kui tekivad selleks soodsad tingimused, hakkan kindlasti tegelema kalapüügiga. Nüüd siin järvede keskel elades ongi selleks tegevuseks kõik vajalik olemas. Esimese kalaretke eel ei olnud mul teab mis suuri ootusi, sest mul on põhimõte, et kui liialt loota, võib hiljem lihtsalt pettumus olla suurem. Seega läksin järvele lihtsalt lootuses meeldivalt aega veeta. Järvele läksin koos sõbranna Meriliniga. Tema on siin kandis teada-tuntud kalanaine. Nii sõitsimegi autoga Hino järve äärde, kus kaldal juba olemas talle kuuluv armas puupaadikene. Kohe tekkis mul miljon küsimust. Sest ega ma ei teadnud, kuidas see kalapüük täpselt  toimuma hakkab. Mõne hetke pärast olin juba natuke targem ja kui olime vajalikud ettevalmistused järvele minekuks teinud, sidus Merilin paadi lahti ja asus aerutama. Ka aerutamine, nagu kõik muu, oli minu jaoks uus. Seepärast ei hakanud Merilin mind kohe liigsega traumeerima ja aerutas sobiva kalapüügikohani.

Et mul polnud spetsiaalselt haugi püügiks mõeldud spinningut, siis sain ahvenaspinningu. Merilin veel naeris: "Raudselt püüad ahvenaspinninguga mingi volaski." Lasksin selle kõrvust mööda, ise lootes, et hea kui  spinninguga püüdmisegi selgeks saan. Alguses oli ikka suhteliselt hirmutav, aga kokkuvõttes läks kõik ilma suuremate läbikukkumisteta. Alguse asi. Ei saanudki eriti kaua paadis spinningut visata, kui kala hakkas võtma. Algul sai Merilin pisikesi haugipoisse, kui järsku näkkas ka mul. Ma meenutasin veel Merilini õpetussõnu: "Alati ei ole haug, tihti jääb konks vetikatesse kinni." Kui haug, siis ikka on tunda, kuidas sikutab tugevalt. Muidugi ei tabanud mina seda sikutamist ja ütlesin veel: "Ah, vetikas lihtsalt!" Ei olnud midagi "lihtsalt vetikas", haugipoiss hoopis. Nii õnnestuski mul püüda minu elu esimene kala üldse - umbes ühe ja poole kilone haug. Uhke tunne, tuleb tõdeda. Muidugi oli rõõmus ka Merilin. Samal õhtul püüdis ka Merilin üle kahekilose haugikese. Väiksemad viskas ta vette tagasi, las kasvavad veel.

Nii läkski meie umbes kahetunnine kalalkäik täiesti korda. Järvelt tagasi minnes proovisin ka aerutamisega kätt. Alguses tahtsin vägisi ikka aerusid teisele poole tõmmata, aga tasapisi kaldale lähemale jõudes hakkas seegi tegevus aina paremini välja tulema. Õhtul koju jõudes, tormasin otsejoones haugiga tuppa, et mehelegi oma saaki näidata. Ka tema oli üllatunud, et esimene kalalkäik nii hästi lõppes. Une saabumisega läks tol õhtul kauem aega, sest olin magama jäämiseks liiga elevil. Suutsin vaid mõelda sellest, millal saaks ometi taas järvele minna...

Kõike ilusat!

Inger