Linnanaine maal: Inger korraldab soolaleivapeo

4 kommentaari
Linnanaine maal: Inger korraldab soolaleivapeo

Möödunud nädalal sain ma tunda nii õnne kui kurbust. Alustada võiks rõõmuhetkest. See võis olla umbes esmaspäeva hommikul, kui ma märkasin, et kasvuhoones on valminud minu kõige esimesed kurgid. Mõõdult juba täiesti söögikõlblikud, kuid ma veel ei tahtnud neid noppida, sest sordi järgi peaksid nad olema poolpikad. Vastukaaluks suurele rõõmule tabas herne-oapeenart nädala alguses hoopis suur katastroof.

Möödunud nädalal sain ma tunda nii õnne kui kurbust. Alustada võiks rõõmuhetkest. See võis olla umbes esmaspäeva hommikul, kui ma märkasin, et kasvuhoones on valminud minu kõige esimesed kurgid. Mõõdult juba täiesti söögikõlblikud, kuid ma veel ei tahtnud neid noppida, sest sordi järgi peaksid nad olema poolpikad. Vastukaaluks suurele rõõmule tabas herne-oapeenart nädala alguses hoopis suur katastroof.

Teha polnud midagi, tugeva sajuga allasadanud raheterad olid nii suured, et tõenäoliselt oleks välja minnes saanud endale paar sinikat. Kui rahesadu mingi hetk lakkas, läksin nukralt oma aiavaldusi üle vaatama. Tulemuste üle rõõmustada just põhjust ei olnud, hernestele ja ubadele oli rahe korraliku kahju tekitanud. Kui herneid on võimalik veel siduda kinni hernekeppide külge, siis oad olid ikka täiesti pooleks. Ainuke lohutus on see, et ma jõuan praegu veel uued oad istutada. Sellest hoolimata rikkus see tuju, saak ju hilineb… Lisaks ubadele said kannatada mitmed lilled ja isegi kurgi- ja suvikõrvitsataimed. Osaliselt olid taimelehed täiesti katki pekstud. Kui eelmises kirjutises rääkisin oma porgandite ootamisest, siis nüüd ma olin väga üllatunud, kui taimed, mis meenutasid porgandit, osutusid hoopis tillitaimedeks! Tuleb tõdeda, et see aiandus ei olegi nii iseenesest mõistetav, kui ma alguses ette kujutasin.

Nädala peasündmuseks oli meie pool toimuv soolaleivapidu. Praktiliselt terve nädala planeerisin, muutsin ja tegin täiendusi peomenüüs. Nii rööviski peo korraldamine ja ettevalmistamine suure osa mu ajast. Kui nädala alguses olin enam-vähem ära otsustanud, mis roogi külalistele pakkuda, siis nädala lõpus tegin vajalikud ettevalmistused. Kuna nädalalõppu mahtus ka veel sõit Tallinnasse, külla oma vanaemale, jäigi lõpuks suurem osa toitutest ikkagi laupäeva peale, mil toimus ka pidu ise. Algselt kutsusin külalised juba kella neljaks, kuid hiljem muutsin aja hilisemaks, sest maal on siiski päevane aeg kõigil täis tõsiseid töid ja toimetusi. Tagantjärele olin väga õnnelik, et kellaaeg polnud varasem, sest toitude tegemine võttis aega 9-st hommikul kuni 5-ni õhtul. Kusjuures magustoidud olin juba paar päeva varem valmistanud ja sügavkülma oma aega jätnud ootama. Pidu ise läks korda ja kohale tulid peaaegu kõik, kes kutsutud. Minu suurim hirm oli muidugi see tavaline perenaiste hirm, et kas ikka jagub kõigile süüa. Tegelikkuses oli aga kõike piisavalt. Loodetavasti jäid kõik külalised rahule ja külastavaid meid ka edaspidi.

Kui soolaleivapidu möödas, tõi pisara mulle silma nädala viimasel päeval vastu võetud telefonikõne. Kõne tuli mu vanaemalt, kes teatas kurva uudise – viimasele teekonnale oli läinud meie kass Kitty. Mind liigutas see eriti, sest just mina olin algatajaks kassi perre toomisel. Nii oligi Kitty, kaaslane nii vanaemale kui mulle 16 aastat, meie seast igaveseks lahkunud. Mõnele inimesele kindlasti tundub tobe teha kassi surmast nii suur sündmus, aga tegelikkuses jäi ikkagi hinge tühi koht. On ju 16 aastat pikk aeg, ükskõik, olgu siis sinu kõrval inimene või loom…

See emotsioonide virvarr oli lõpuks päris väsitav, nii et uuele nädalale vastu läksin üpris kurnatuna. Siiski andis jõudu mõte, et pikk suvi on veel ees ja toob kindlasti veel palju head.

 

Kõike ilusat,

Inger