Linnanaine maal: õunamahlategu ja metsa äraeksimine

6 kommentaari
Linnanaine maal: õunamahlategu ja metsa äraeksimine

Sügis on täies hoos ja suvest pole suurt järel. Soojad ilmad on asendunud kõheda sügisega. Minu elu on muutunud veel kiiremaks, sest olen asunud nüüd oma OÜ äriplaani kallale ja sellega seoses võtan osa ka erinevatest sihtotstarbelistest koolitustest. Alles jäänud vabad päevad püüangi jagada nii, et jõuaksin tegeleda põhitööga, leida aega perele, kodule ja hobidele. 

Sügis on täies hoos ja suvest pole suurt järel. Soojad ilmad on asendunud kõheda sügisega. Minu elu on muutunud veel kiiremaks, sest olen asunud nüüd oma OÜ äriplaani kallale ja sellega seoses võtan osa ka erinevatest sihtotstarbelistest koolitustest. Alles jäänud vabad päevad püüangi jagada nii, et jõuaksin tegeleda põhitööga, leida aega perele, kodule ja hobidele. 

Koduhoovis on puhastatud aed õuntest ja jätkuvalt on käsil lehtede koristamine. Üheks suureks tööks kujunes ka õunamahla tegemine, millest valmis umbes 300 liitrit õunamahla, 20 liitrit siidrit ja 10 liitrit õunaveini, mis on valmimisjärgus. Osa õunamahla rändas ka kõrvitsasalatile  marinaadiks. Kõige suuremaks üllatuseks minu jaoks kujunes aga mulle üle ootuste suur kapsasaak. Vahepeal on ka muidugi toimunud mitmeid põnevaid üritusi ja koolitusi. Osa võtsin tervisliku toitumise koolitusest, lapsevanematele suunatud ohutuskoolitusest ja  üleeelmisel pühapäeval võtsin esimest korda osa mälumänguturniirist. Kalendrit vaadates avastasin, et olen oma elu Missomaal elanud juba kuus kuud! Uskumatu lihtsalt kui kiiresti on aeg lennanud. See, et ma hoian maal elades palju kokku näiteks toidu pealt on kõigile selge, kuid meeldivad avastused on olnud ka näiteks erinevad teenused nt juuksur, kingsepp jms.  Üldises plaanis on elu sama, kuid iga hetkega tunnen aina rohkem, et olen osa kogukonnast …

Kuigi ilm on ikka väga jahedaks läinud, oleme viimasel ajal oma sõbranna Piretiga käinud oma armsate koertega natuke tihedamini metsas ja külateedel jalutamas. Selles iseenesest ei ole midagi uut, kuid tähelepanu väärib see eelkõige seetõttu, et üks viimaseid jalutuskäike andis meile väikese õppetunni. Sel päeval tormasin ma kodust kiiruga välja ja muidugi ei võtnud ka kaasa telefoni. Jalutuskäigu pikkuseks oli meil arvestatud umbes kaks tundi. Kõik oli super, koerad heas meeleolus ja meil muljetamist palju. Ühel hetkel jõudsime kohta, kus sõbrannal tekkis mõte minna natuke teist kaudu, kui me tavaliselt oleme läinud. Nii võtsimegi endale uue suuna, huvi oli eelkõige veenduda, kas me jõuame lõpuks ikka peatee peale tagasi. Mingil hetkel lõppes tee ära kellegi maja juures ja sealt omakorda läks põllutee metsa. Mõtisklesime natuke, analüüsisime olukorda ja otsustasime minna edasi mööda põlluteed. Sealt omakorda jõudsime ka metsa. Algul ei olnud meil plaanigi tagasi minna, mingi hetk aga tekkis ka see küsimus pähe. Siiski tundus tagasitee pikem ja meie läksime muudkui edasi ja edasi. Kuigi loogiline tundus, et tee peaks olema päris lähedal, ei õnnestunud meil seda kuidagi leida.

Me käisime lihtsalt sihitult metsas ringi. See aga oli suhteliselt tüütu ja lõpuks tegime otsuse, et kuna mul telefoni kaasas pole, siis helistab sõbranna oma elukaaslasele ja uurib, äkki on tal võimalik sõita meie lähedale, et saaksime signaali järgi selgema suuna võtta. Niiviisi hakkasimegi tasapisi autole lähenema, kui kuulsime kuskilt teise auto mürinat, ja vot kus lops, paar meetrit meist eespool oli täiesti see sama tee, mida me kuidagi leida ei suutnud. Muidugi purskasime naerma, sest no tõesti, kuidas me nii väikselt alalt ikka seda teed iseseisvalt leida ei suutnud, see oli omaette nali. Kui olime ennast kogunud, siis otsustasime ka minna mööda teed tagasi. Kokkuvõttes oli meie kahetunnisest jalutuskäigust saanud pea neljatunnine. Siiski oli tuju hea, sai ju trenni ka natuke rohkem tehtud. Kuid vähemalt mulle jäi see jalutuskäik küll mõneks ajaks meelde ja oli ikka hea meel selle üle, et vähemalt sõbranna oli piisavalt arukas, et telefon kaasa võtta. Sest antud olukorras olime me tõesti teele lähedal, aga kui me oleks olnud mõnes muus metsas ja sügavamal, oleks ilma telefonita olukord ikka väga nukraks kujunenud. Kindlasti võtan tulevikus igale jalutuskäigule telefoni kaasa ja kuskile võõrale teele ka arvatavasti nii kindalt samme ei sea …

 

Kaunist sügist,

Inger