Misso suvi: metsas, järvel, laadal ja suitsusaunas

Misso suvi: metsas, järvel, laadal ja suitsusaunas

Viimasest blogist on juba mõni aeg mööda läinud, kuid hoolimata sellest, et kirjutada oleks paljust, on kirjutamine jäänud tagaplaanile. Siiski koondasin mõtted ja panin need ka lõpuks kirja. Nagu paljud kindlasti teavad, siis on see aasta metsad paksult marju täis. Nii olen ka mina oma sügavkülma usinalt metsasaadustega täitnud. Hetkeseisuga on seal nii murakaid, mustikaid, metsmaasikaid kui ka kukeseeni. Siiski pole ma metsa jõudnud nii palju, kui oleks soovinud. Keeruliseks muudab selle muidugi ka asjaolu, et hetkel lasteaed puhkab, seega pean arvestama ka oma pisitütre soovidega. Ei ole kindel, et ta metsas putukaparves olemist just väga kõrgelt hindaks.

Viimasest blogist on juba mõni aeg mööda läinud, kuid hoolimata sellest, et kirjutada oleks paljust, on kirjutamine jäänud tagaplaanile. Siiski koondasin mõtted ja panin need ka lõpuks kirja. Nagu paljud kindlasti teavad, siis on see aasta metsad paksult marju täis. Nii olen ka mina oma sügavkülma usinalt metsasaadustega täitnud. Hetkeseisuga on seal nii murakaid, mustikaid, metsmaasikaid kui ka kukeseeni. Siiski pole ma metsa jõudnud nii palju, kui oleks soovinud. Keeruliseks muudab selle muidugi ka asjaolu, et hetkel lasteaed puhkab, seega pean arvestama ka oma pisitütre soovidega. Ei ole kindel, et ta metsas putukaparves olemist just väga kõrgelt hindaks.

Üle-eelmisel nädalavahetusel sain jälle uue kogemuse võrra rikkamaks. Nimelt vedas sõbranna Merilin mind Rõuge laada- ja kalarallile. Nii oligi, et ühel laupäeva hommikul asusime teele Rõuge poole. Kuigi Rõuge ei jää just Missost kaugele, tuli sõitu alustada varahommikul, nii olimegi mõlemad natuke unised ja tusased. Kohale jõudsime kõige esimestena. Registreerisime ennast kalapüügivõistlusele ära ja läksime paati ette valmistama. Muidugi tabas meid kohe ebameeldiv üllatus, vesteldes teiste kalastajatega, saime nii palju targemaks, et oma spinningutega pole meil siin just suurt lootust haugi saada. See võistlus oli rohkem õngitsejate pärusmaa. Siiski ei lasknud me sellest ennast heidutada ja asusime siiski võistlustulle. Ka saime ühe õngitsejaga jutu peale ja nii õnnestus meil ka paati saada tagavaraks üks õngeritv. Lihtsalt igaks juhuks otsustasime neljast tunnist viimase tunnikese kulutada õngitsemisele, kui tõesti haug üldse ei näkka. Üllatus, üllatus täpselt nii läks. Kolm tundi aktiivset spinningu loopimist ja mitte ühtegi haugi. Nii oligi, et otsustasime spinningu jätta sinna paika ja proovida õnne õngega ja vähemalt mõne särje püüda, et mitte päris nulli jääda. Kui sõbranna püüdis särgesid kümne ringis, siis mina püüdsin ühe, mis juhtus olema paadi kõige pisem. Kalu üle andes, ütlesid kohtunikud kohe, et see saab tõenäoliselt eriauhinna.

Kui me muidu plaanisime kohe pärast võistluse esimest päeva koju minna, siis eriauhinna ootuses otsustasime ka laadaplatsil natuke ringi vaadata. Laadaplatsil sattus meie huviorbiiti tünnist kalapüüdmisvõistlus. Kuigi see tundus suhteliselt keeruline, siis tegelikult  olid seal omad nipid. Õnnestus ka mul viimastel sekunditel üks kalake kinni püüda, kuid see lipsas käest. Sõbrannal läks paremini, ta jäi lõpuks teiseks. Mina oma eriauhinda ei saanudki, tõenäoliselt jagati see pühapäeval, meie aga teisele võistluspäevale ei jäänud. Mis seal ikka, vähemalt sain uusi kogemusi ja jälle natuke targemaks. Nüüd jään ootama lihtsalt järgmist kalapüügivõistlust, loodetavasti läheb seal paremini.

Eelmisel nädalavahetusel leidis meil Missos aset kauaoodatud üritus „Heinakuu hetked Hinol“. Kuna olin eelnevalt selle ürituse kohta vaid head kuulnud, ei saanud sinna minemata jätta. Enne Hinole minekut toimus väike saunapäev sõbranna Merilini juures, kus oli kohal väiksem sõpruskond, kes said mekkida võõrustaja maitsvat kukeseenekastet, lisandiks värsked kartulid ja grillitud kana poolkoivad. Kiitus võõrustajale, kõik oli väga maitsev. Veel saime ka nautida mõnusat suitsusauna ja pärast sauna tiigis end jahutada. Kui ma varasemalt kogemuse puududes pigem pelgasin suitsusauna, siis nüüd siin olles olen õppinud seda kõrgelt hindama. Hoopis teistmoodi tunne ikka, madalam kuumus, aga higi voolab ojadena. Pärast saunatamist läks seltskond ajutiselt laiali ja mina koos perega läksin ees ära Hinole.

Üritus „Heinakuu hetked Hinol“ jättis mulle sügava mulje. Kõik oli nii hubane ja tore. Laval toimus pidevalt mingi tegevus, lastel ja täiskasvanutel oli võimalik mõnuleda võrkkiikedes,  minu tütreke Ilene oli võrkkiigest rohkem kui vaimustuses. Kõik külalised katsid ühislaua, kuhu igaüks kodust midagi kaasa haaras. Lisaks said kõik külalised maitsta hõrku kalasuppi. Laval askeldas aktiivselt õhtujuht, mängis tantsumuusika, mängiti seltskonnamänge ja elavat muusikat pakkus muusikakollektiiv Untsakad. Üllatusena sai publik näha varjuteatri etendust. Kokkuvõtlikult öeldes asjalik ja tore pidu, kindlasti külastan ka järgmisel aastal.

 

Kaunist suve jätku kõigile,

Inger