Marek Morozov: ülekaalulisus on tõsine probleem, millest on võimalik lahti saada

Marek Morozov: ülekaalulisus on tõsine probleem, millest on võimalik lahti saada

Käesolevas osas selgitan, kuidas ja miks on ülekaalulisus aegade jooksul üldse tekkinud. Selleks, et seda mõista, peame rändama ajas tagasi.  Teadaolevalt algas põlluharimine üle 10 000 aasta tagasi. Selle tingis ühelt poolt inimeste arvukuse suurenemine, põlluharimine võimaldas võrreldes küttimise/korilusega tagada aastaringselt suuremad toiduvarud. Selle tulemusena tekkisid toiduvarude ülejäägid, suurenesid omakorda kogukonnad  ja nende arvukus, teisisõnu tekkis tsivilisatsioon.

Käesolevas osas selgitan, kuidas ja miks on ülekaalulisus aegade jooksul üldse tekkinud. Selleks, et seda mõista, peame rändama ajas tagasi. 

Teadaolevalt algas põlluharimine üle 10 000 aasta tagasi. Selle tingis ühelt poolt inimeste arvukuse suurenemine, põlluharimine võimaldas võrreldes küttimise/korilusega tagada aastaringselt suuremad toiduvarud. Selle tulemusena tekkisid toiduvarude ülejäägid, suurenesid omakorda kogukonnad  ja nende arvukus, teisisõnu tekkis tsivilisatsioon.

Paraku kaasnes tsivilisatsiooni arenguga inimeste tervise halvenemine. Põlluharimise revolutsiooni tulemusena sai inimene tuttavaks selliste krooniliste haigustega nagu diabeet ja osteoporoos, hakkasid lagunema hambad, ilmusid esimesed rasvunud inimesed. 

Üheks põhjuseks oli teraviljapõhine toit, mis on küll energiarikas, kuid ühekülgne ja toitainetevaene ning seda ei saa võrrelda küttide/korilaste toitaineterikka toidusedeliga, mis koosnes rasvasest lihast, siseelunditest, kala- ja linnulihast ning hooajati munadest, marjadest, pähklitest/seemnetest. Lisaks ühekülgse ja toitainetevaese toidu tõttu hakkasid ilmnema vitamiinide ja mineraalide puudulikkusest tingitud haigused nagu skorbuut, rahhiit, aneemia, jpm. Teravilja negatiivse toime algpõhjuseks on kõrge süsivesikute sisaldus, mis kõigutab inimese vere glükoositaset suures ulatuses. Organismile mittesobivat piiri on teraviljatoitudega kerge ületada. Veel lihtsam on seda teha lisades sinna veel suhkrut.

Tootmisprotsessi tõhustumise tulemusena muutuski suhkru eraldamine suhkruroost 18. sajandil odavamaks ja kõigile kättesaadavaks. Toiduratsioonis oli suhkru osa sellel ajal veel siiski suhteliselt väike, mida ei saa küll väita praeguse aja kohta. Suhkur on oma odavuse ja kättesaadavuse juures kõikjal kättesaadav, mille tarbimine tekitab lisavajadust mineraalainete ja vitamiinide järele ning mõjutab tugevalt vere glükoositaset. Lisaks tekitab suhkru tarbimine sõltuvust. 

Tööstusrevolutsiooni tulemusena 19. sajandi teisel poolel sai võimalikuks eraldada viljaterast sisu ehk jahu. Nüüd oli samaaegselt olemas nii suhkur kui teravili selle kõige kahjulikumal kujul. Inimesed, kellel oli regulaarselt võimalik süüa jahutooteid, kuhu oli lisatud ka suhkur, hakkasid rasvuma. Jahu ja suhkru levimisel hakkas rahvaste tervislik seisund järsult halvenema ja seda kõikjal maailmas, kus seda tarbiti.

Lisaks aitas sellele kaasa tööstuse areng ärilistel kaalutlustel, mis pani ka aluse toiduõlide laialdase kasutuselevõtu toiduainetööstuses. Loomse rasva kasutamine kahanes aastakümnete jooksul oluliselt. Nende asemel hakati praadimisel, küpsetamisel üha enam kasutama margariini, maisi- ja sojaõli. Toodangus hakkasid koos esinema mitte ainult suhkur ja jahu, vaid ka transrasvad ning nii-öelda deemon oligi sündinud. Samasse aega langeb kahjuks südame-versoonkonna haiguste esiletõus, mis olid sajandi alguses veel tundmatud. Arstid hakkasid otsima selle põhjusi ning avastasid, et peasüüdlane on rasvas sisalduv kolesterool. Vastavalt tolle aja rasvauurimuste andmetele tõstis küllastunud rasva tarbimine tervetel inimestel tõepoolest kolesteroolitaset, kuid küllastunud rasvadel ja transrasvadel ei tehtud veel vahet ning loomse rasva osakaalu vähendati toiduainetööstuses veelgi. Mis edasi juhtus oli juba katastroof. Asi läks aastakümmnetega veel hullemaks. Et sellest veel vähe oleks, hakkasid populaarsust koguma ka “karastusjoogid”, mis teadupärast on täis suhkrut.

1970ndatel, ehk paarkümmend aastat hiljem käis toitumispõhimõtete vahel aga juba suur “sõda”. Osad arstid ja teadlased said aru, et probleem ei seisne rasvase toidu tarbimises. Selleks ajaks oli juba teada, et kolesteroolil ja kolesteroolil on vahe. Nimelt jaguneb kolesterool kaheks, nii öelda hea(HDL) ja halb(LDL). Kahjuks ei võetud neid teadlasi ja arste kuulda. Toitumispoliitika ja majanduslikud ärihuvid oli selleks ajaks nii põimunud, et 1980ndate alguses kuulutati küllastunud rasv ja kolesterool inimeste tapjateks ning soovitati üleriiklikult (USAs) kärpida rasvade osakaal toidus minimaalseks. Selline rasvahirm sünnitas aga massiliselt rasvavaeseid (low fat) ja rasvavabasid (light) tooteid, mis olematute maitseomaduste tõttu täideti kõrge suhkru, fruktoosisisaldusega maisisiirupi, tärklise, ja kunstlike lisaainetega. Samuti kasvas veelgi suhkrut sisaldavate jookide müük, mis oli jõudnud juba “tervislike“ mahlade sisse. Üks halb ajas teist taga. Kokkuvõtteks võib öelda, et sellist rada pidi algaski ülemaailmne rasvumise epideemia, mis tabas kõige rohkem Ameerika Ühendriike, kus see kõik alguse sai ning mida jäljendasid sellel ajal kõik Lääneriigid. Hetkeseisuga on USAs ülekaaluliste protsent 60-65. Veel hullem seis on aga nende naaberriigis Mehhikos, kus see näitaja on juba üle 70 protsendi ning tõus ei näi peatuvat. Õnneks on need mõjutused jõudnud Eestisse hilinemisega ning nii hull seis meil veel pole, kuid põhjust rõõmustamiseks samuti pole. Õnneks aga paistab ka selle tunneli lõpus valgus … 

Järgneb …

Marek Morozov

Personaaltreener/Toitumisnõustaja

www.kehavormi.ee