NAISED, MU MEHEL EI OLE KAHTE tilli ega ülearust miljonit

Te kirjutasite mingi aeg tagasi Buduaaris, et ideaalne koht meest leida on spordiklubi. Tundub, et kõik Eesti vallalised naised lugesid seda, sest minu meelest see on lausa halenaljakas, kuidas naised jõusaalis meeste peale tormi jooksevad. 

Ma olen mehega koos spordiklubis käinud kuus aastat. Aasta alguses sain ma emaks ja seetõttu umbes pool aastat enne sünnitust ja pool aastat peale emakssaamist ei saanud ma trenni teha. See aga tähendab, et mu mees käis umbes aasta aega trennis ilma minuta. See jättis aga osadele jõusaalitibidele mulje, et mees on vaba ja saadaval. Sõbranna käest kuulsin juba kuu aega peale trennipausi algust, et jõusaali admin uuris, kas me läksime lahku. Uskumatu, kuidas kõik on kellegi asi. Miks peaks mingi võhivõõras admin üldse huvi tundma saali klientide eraelu kohta? 

Kui ma nüüd uuesti trennis käima hakkasin, siis sattusin teiste naiste vihaste pilkude alla, justkui ma tulin ja võtsin nende vallalise mehe ära. Juhtusin duširuumis isegi ühe fitnesstibi “märga unenägu” kuulama. Ta rääkis, et guugledas mu meest ja mu mehel on päris mitu ettevõtet ja on edukas ärimees. Et ta saatis ka sõbrakutse Facebookis, mille mu mees vastu võttis, aga ta pole veel kirjutanud mu mehele - mõtleb, kuidas algust teha. Tal oli idee, et äkki tuleb ilma autota trenni ja siis palub, et mu mees ta ära viskaks. Päris naljaks oleks see, kui viskaksime mehega koos ta ära. Teine tibi teadis rääkida, et auto pidi ka hea olema ja mainis, et vaadates mu mehe käte ja nina suurust, siis ju on ka püksis midagi suurt. Nii nad seal kädistasid ja arutasid, et huvitav, kus mu mees sõpradega hängimas käib, et saaks nn jõusaaliväliselt kokku joosta. Kuna see huviline oli saalis suhteliselt uus, siis ta ei olnud teadlik, kes olen mina. Ma ei hakanud midagi ütlema, muigasin ja läksin ära, aga pärast mõtlesin, et oleks võinud öelda siiski, et mu mehel pole kahte tilli ega ülearust miljonit, mida temaga jagada. 

Ma ei ole selline naine, kes peab avalikult oma territooriumi märgistama ja minu mees ei ole ka selline mees, kes jõusaalis juttu ajamas käib. Meil on kiire elurütm, teeme oma kava läbi ja jookseme sõltuvalt kellaajast tööle või koju. Me ei käi jõusaalis sõpru ega sõbrannasid otsimas, teisi klatšimas ega ka omavahel miilustamas. Osad inimesed on aga ilmselgelt midagi muud seal tegemas kui trenni. 

Neid lugusid viimase poole aasta jooksul võiks rääkida veel. Üks uus beibe oli palju konkreetsem ja tuli minu mehega juttu ajama siis, kui mees mind parasjagu juhendas. Tibi leidis, et parasjagu siis on hea aeg tulla end tutvustama ja abi paluma, kui meie matil koos trenni tegime. Tibi küsis, et kas minu mees võiks vaadata, kas ta teeb harjutust õigesti. Me vaatasime mehega üksteisele lollilt otsa ja mees ütles talle, et pole personaaltreener. Tibil aga oli jultumust öelda, et teda see ei sega ja talle sobib ka ilma paberiteta treener ning üldse võiks kuskil mujal trenni teha koos. Ja usute või mitte - otse minu ees küsis mu mehe numbrit. Mees hakkas naerma ja ütles, et peab naise käest luba küsima. Tüdruk punastas ja peale seda pole teda meie saalis näha olnud.

Naised, rohkem väärikust!