Kui me piirame oma unevajadust, miks mitte piirata siis ka meie vajadust hingata?

3 kommentaari

Meie elu mõjutavad erinevad bioloogilised rütmid nagu Maa ja Kuu liikumine. Bioloogilise kella desükronisatsioon ehk liigvarajane ärkamine esineb inimestel, kes töötavad öistes vahetustes. Tihtipeale tunnevad nad väsimust, kuna uni jääb lühikeseks ning nad ei suuda end välja puhata.

Meie elu mõjutavad erinevad bioloogilised rütmid nagu Maa ja Kuu liikumine. Bioloogilise kella desükronisatsioon ehk liigvarajane ärkamine esineb inimestel, kes töötavad öistes vahetustes. Tihtipeale tunnevad nad väsimust, kuna uni jääb lühikeseks ning nad ei suuda end välja puhata.

See probleem on levinud kõikjal ning unetus ehk insomnia kasvab järjest tõsisemaks probleemiks. Probleemiga on hakanud tegelema mitmed teadlased ning une teaduslikule uurimisele pannakse senisest veel suuremat rõhku. Esimesed teadlased, kes jõudsid une erinevaid staadiumeid uurides märkimisväärsete tulemusteni, kasutades EEG-d, olid Kleitman ja Dement. Nad jälgisid silmade liikumist laugude all ja äratasid katsealuseid üles une erinevates faasides, avastades nii erinevaid une staadiumeid.

Esimeseks une staadiumiks on uinumine. Südametöö ja hingamine aeglustuvad. Kindlasti on paljudele tuttav niiöelda kukkumise tunne, mis teadlaste sõnul tuleneb lihaste lõdvestumisest. Pahatihti võib olla üsna ehmatav. On avastatud ka nägemis- ja kuulmishallutsinatsioone. Selline une staadium kestab tavaliselt mõne minuti.

Teise staadiumi pikkuseks on umbes 20 minutit. Võib esineda „unesplinte” ehk paarisekundilisi kiireid rütmilisi elektrilise aktiivsuse puhanguid, mis näevad välja nagu krambid. Neid krampe suudab inimene ise tunda ja kiired keha tõmblused sunnivad nii mõndagi meist hetkeks unest ärkama. Unes rääkimine tuleb ette vaid teises staadiumis.

Kolmandas staadiumis vajub inimene veelgi sügavamasse unne ja lihased on täielikult lõdvestunud.

{:369123 width=120 height=90 align=left}Neljas staadium on sügavaima une staadium ja selles staadiumis on väga raske inimest äratada. REM uni ilmneb 90-100 minuti järel peale uinumist. Iseloomulikud on kiired silmaliigutused, südametegevus ja hingamine kiirenevad. Vahel arvatakse, et kiired silmaliigutused tähendavad unenäo vaatamist, kuid need kaks asja pole omavahel seotud. REM unest ärganu ütleb 75 – 95% juhtudest, et nägi und. Teistest faasidest ärganu saab seda öelda vaid mõnel üksikjuhul. Meelde jäävad vaid need unenäod, mida nähti viimasena. On oluline, et jõuaksime magades une viimasesse staadiumisse, et saaksime end täielikult välja puhata.

Unenäod on alguses reaalsemad ja seotud möödunud päeva sündmustega. Mida rohkem hommiku poole, seda veidramaks ja emotsionaalsemaks uneäod muutuvad. Mida me unes näeme? 34% unenägusid sisaldavad liikumist, seejärel rääkimine, istumine, vaatamine, suhtlemine, 64% negatiivse sisuga, 18% rõõmsad, 1% seksuaalse sisuga. Sellest võib välja lugeda, kui väike võimalus on meil tegelikult näha meeldivaid unenägusid. Millegipärast eelistame me unenägude mittenägemisele siiski pigem riskida halva unenäo nägemisega.

Teadlased on välja arendanud erinevaid teooriaid, miks me näeme unenägusid. Üks neist on Revonsuo teooria, mille kohaselt unenäol on hirmu stimuleerimise funktsioon, et inimene õpiks hirmutavates olukordades reageerima. Nimelt arvab Revonsuo, et kui mängime unes läbi mõne hirmutava situatsiooni, siis päriselus saame selle olukorraga juba märksa paremini hakkama. Crick & Mitchison lõid teooria, et une ajal kustutatakse mälust valed ja mittevajalikud mälujäljed, säilitades ajule vajalikku infotöötlusmahtu. Kuna meie meenutamisvõime on suhteliselt piiratud, liigub mittevajalik informatsioon sügavamale ajusoppi, et esmatähtsat informatsiooni oleks kergem üles leida. Sigmund Freud arvab, et unes leiavad kajastamist ainult egoistlikud vajadused. Ühiskond ei aktsepteeri kõiki vajadusi ning need surutakse alateadvusesse. Unes saame aga kõik oma salajasemadki soovid läbi mängida.

Une vajadus muutub koos vanusega. Vastsündinud vajavad und 16 tundi ööpäevas, 50 – 90 aastased vaid 4 – 6 tundi. Mida nooremad me oleme, seda pikem on uni ja sellevõrra rohkem näeme unenägusid. Vanemas eas hakkab une kestvus järjest vähenema. Mis aga juhtub siis, kui meie unevajadus ei saa piisavalt rahuldatud? On kindlaks tehtud, et alla 4-5 tunni magajate eluiga on lühem kui 8 tundi magajatel. Kuid eluiga on lühem ka nendel, kes magavad liiga palju, näiteks üle 10 tunni päevas. Unest ilmajätmise mõju nõrgestab meie immuunsussüsteemi, kehatemperatuur langeb ning alaneb stressi talumise võime. Lisaks on suur hulk funktsioonihäireid nagu unisus, keskendumisvõime halvenemine, liigutuste kiiruse ja koordinatsioonivõime vähenemine, mälu halvenemine, vaimse töövõime ja õppimisvõime vähenemine. Une vajalikkus on sama suur nagu vee või toidu vajalikkus. Kui piirame oma unevajadust, kas piiraksime ka oma vajadust vee järele või vajadust hingata?

Karen Runthal
info@buduaar.ee