Kuidas ravida looduslikul teel depressiooni ja lihavust?

Paarkümmend aastat tagasi avastasid meditsiiniteadlased, et inositooli (tuntud ka kui B8-vitamiin ja müoinositool) tase seljaajuvedelikus oli leebete või ränkade depressioonihoogude all kannatavatel inimestel tavaliselt madalam kui reibastel ja rõõmsatel inimestel.

Tekkis hüpotees, et seda veeslahustuvat vitamiini võiks kasutada depressiooni raviks. Ka erinevad katsed näitasid, et paaniliste ärevushoogudega patsiendid, kes tarvitasid regulaarselt inositooli, kogesid nädalas harvem paanikahoogusid. Samuti tehti kindlaks, et inositool mängib tähelepanuväärset rolli ka diabeedi ja lihavuse ravis. Insuliinist sõltuv diabeet mõjutab ligikaudu 4% USA elanikkonnast. Väga tihti on diabeet ülemäärase rasvumise tulemus. Üks kõige sagedasemaid ja kurnavamaid diabeedi komplikatsioone on diabeetiline perifeerne närvihaigus. Tavaliselt saavad kõigepealt kahjustada alajäsemete närvid, võivad ilmneda ka seedehäired, öine kõhulahtisus, madal vererõhk, lihaste tuimus ja valu. Ka seda uurides avastati, et haigetel oli tugevalt vähenenud müoinositooli tase.

Tüüpilised sümptomid, mis tavaliselt seostuvad B-kompleksi vaegussündroomiga, on:
1.sageli tekkiv nälg või ülemäärane isu
2. paanikahood
3.südame kloppimine või löökide vahelejätmine
4.perioodilised depressioonihood
5.kroonilised peavalud
6.hüpoglükeemia
7.pidev magusanälg
8.magamisraskused
9.sagedane kurnatustunne
10.masendus ja võimetus eluga toime tulla

Milles leidub müoinositooli?
Inositooli leidub nii loomset kui ka taimset päritolu toiduainetes. Enamik meist saab seda ligikaudu 1 grammi päevas põhiliselt fosfolipiididena taimsetest allikatest. Parimad allikad selle omastamiseks on oad, pähklid, täisteraproduktid, teraviljade terad (kaer, nisu, rukis), jämejahvatatud jahust tehtud küpsetised, kartul, mais, tsitruselised (v.a sidrun), riis, melon, viinamarjad, sealiha, vasikaliha ja vasikamaks. Loomsete ja taimsete toiduainetega seedekulglasse sattunud ja soole mikroobidest allüürnike toodetud inositool imendub peensoolest. Imendumist pärsivad liigne alkohol ja kohv.
Näiteid:
½ kantaluupmelonit sisaldab umbes 675mg, magus apelsin ligikaudu 310mg, ½ rubiinpunast greipi 207mg, ½ klaasi viinamarjamahla külmutatud konsentraati 461mg, ½ klaasi apelsinimahla külmutatud konsentraati 243mg ning 1 viil nisu täisteraleiba 297mg.

Kuidas võib tekkida müoinositooli puudujääk organismis?
Kestva normaalse toitumise ja tervislike eluviiside puhul selle ühendi puudust kindlasti ei teki. Vaegus võib aga tekkida alkoholi kroonilisel liigtarbimisel ning mitmete antibiootikumide pideval võtmisel, sest teatud osa inositoolist toodavad seedekulglas elavad mikroobid. Põhjus on selles, et antibiootikumide tarvitamisel hävib või vaesustub seedekulglas elutsev mikroobikooslus ning vajaliku inositooli biosüntees soolestikus soikub seniks, kuni esialgne olukord taastub. Viimase kiirendamiseks on abi toodetest, mis sisaldavad elavaid piimhappebaktereid.

Ka sulfoonamiidide kasutamine, ülemäärane diurees ja suhkurtõbi (just suhkurtõve puhul kasvab inositooli väljutumine tunduvalt) põhjustavad inositooli taseme langust organismis.

Miks on vaja inositooli?
· inositoolfosfaatidena paljude hormoonide toime vahendajatena;
· rakumembraanide koosseisus;
· närvi- ja luukoe ning seedekulgla limaskesta normaalseks arenguks ja talitluseks, samuti juuste tervise tagamiseks.

Inositooli lisavajaduse kohta täpseid andmeid pole. On aga teada, et normaalse segatoitluse korral saame erinevate toiduainetega tavaliselt 600-900 mg inositooli päevas ja selle puudust üldjuhul ei teki. Inositooli manustamise vajaduse korral peaks seda saama koos tiamiini, riboflaviini, pantoteenhappe, C- ja E-vitamiini ning kobalamiiniga. Selline komplekt tagab, et vastavate ainevahetusprotsesside biokeemiline mõjutamine on süsteemne nii rakkude, kudede kui ka organismi tasandil.

Ära tarbimisega liiale mine!
Kuna täpseid inositooli toksilisi efekte pole teada, pole määratud ka ühendi päevase totaalkoguse piiri. See ei tähenda aga, et inositooli võib meelevaldselt ja suvalistes kogustes manustada. Nimelt on inositooli biokeemilised muudendid olulised hormoontoimete vahendajad. Vältimaks segadusi organismi hormonaalses tasakaalus, ei tasu inositooli meditsiiniliselt põhjendatud vajaduseta kasutada.

(Allikad: Prof. Mihkel Zilmer ja Urmas Kokassaare art., kliinik.ee, tervispluss.ee, J.Heinermani Entsüklopeedia, American Journal of Psychiatry )

/Toimetas: Maily Kivilo/