Terje lugu: ”Minu hirmud muudavad elu väljakannatamatuks”

12 kommentaari
Terje lugu: ”Minu hirmud muudavad elu väljakannatamatuks”

Me kõik kardame midagi vähem või rohkem: ämblikke, kõrgust, surma või ebaõnnestumisi. Kuid mis juhtub siis, kui hirmust saab sinu elu igapäevane osa? Just nii on lugu Terjega, kes jagas oma lugu ka Buduaarile.

Me kõik kardame midagi vähem või rohkem: ämblikke, kõrgust, surma või ebaõnnestumisi. Kuid mis juhtub siis, kui hirmust saab sinu elu igapäevane osa? Just nii on lugu Terjega, kes jagas oma lugu ka Buduaarile.

Mul on lapsest peale väga nõrk stressitaluvus. Ka mõne kurvema multifilmi vaatamine võis mult kogu ööks une võtta. Koolis oli mul eriti raske. Endale soovimatult jäin ma tihti õhtuti haigeks, tõusis kõrge palavik, millega kaasnes higistamine, mis järgmisel päeval oli kadunud. Esialgu ei saanud vanemad ega ka mina ise sellest aru ja mind veeti kõikvõimalike arstide juurde, et terviseriket tuvastada. Kuid peagi hakkasime märkama, et sellised higistamis- ja palavikuhood tulid just siis, kui järgmisel päeval oli koolis kontrolltöö või midagi muud tähtsat. Nii mõnigi kord minestasin ma lihtsalt ootamatult ära. Nii juhtus näiteks minu põhikooli lõpetamise aktusel. 

Ka sellele eelnes mitmete arstide külastamine, kuni avastati, et seda põhjustab pingelangus. Igasugune mure ja stress oli minu jaoks tõeline väljakutse. Ma kartsin reisida, ja kartsin, kui mu lähedased reisisid, sest muretsesin nende elu pärast. Kui lugesin mõnda raamatut või vaatasin filmi, siis kõige õudsemaid kohti kujutasin kohe ette iseenda või oma lähedastega juhtumas. Loomulikult ei teinud ma seda meelega – kes ikka tahab midagi sellist näha või kogeda ja endale valu põhjustada? Need hirmud ja mõtted tulid mulle pähe kontrollimatult. 

Kooliajal püüdsid mu vanemad mind nii palju kui võimalik maailma ja erinevate hirmude eest kaitsta, sest nad nägid mu kannatusi. Aga see polnud pikas plaanis siiski kõige parem taktika, sest seda raskem oli mul täiskasvanuna iseseisvat elu alustada. Õnneks oli mu kõrval mitu sõbrannat, kes teadsid mu probleemist ja olid igal hetkel toeks.

Kui teised rõõmustasid ja ootasid 1999. aastal uue millenniumi saabumist, valmistusin mina tõemeeli maailmalõpuks. Minu hirme aitasid luua kõik meedias räägitu ja teiselt kuuldu või loetu.

Kui sain vanemaks, hakkasin probleemiga tegelema. Olen sellega tegelenud püsivalt kümme aastat. Sain aru, et mitte maailm pole nii hirmus, vaid minu mõtted on need, mis mind surmani hirmutavad. Võtsin eesmärgiks nendest vabaneda ja lõpuks ometi elust rõõmu tundma hakata. Ma pingutasin selle nimel väga, see oli mu suurem eesmärk ja siht elus. 

Läbisin kõikvõimalikke teraapiaid-rännakuid, meditatsioone, eksistentsialistliku teraapia, konstellatsiooniteraapia, muusikateraapia, psühhoanalüütilise teraapia, jooga- ja tantrakursused ja isegi Ayahuasca püha tseremoonia, mis väidetavalt mõjub igaühe vaimule ja kehale. Kõigest oli omamoodi abi – see vaigistas mu valu mõneks tunniks või päevaks. Aga vabaneda ma sellest ei suutnud. Vastupidi, mida vanemaks ma saan, seda suuremate hirmudega on asendunud mu väikesed hirmud. Jah, mõned hirmud on tõesti kadunud, aga selle põhjuseks on pigem asjaolu, et olen nende asjade kartmisega lihtsalt ära harjunud.

Vaatamata sellele, mis minu sees toimub, tundun ma teistele täiesti tavaline ja normaalne inimene – pole liiga energiline ega emotsionaalne, pigem rahulik ja tasakaalukas. Aga see on vaid pilt, mida näevad need, kes minu sisse pole piilunud. Ja ega ma tahagi, et teised seda näeks.

Kui ootasin oma lapse sündi, nutsin iga päev – muretsesin nii loote kui iseenda elu ja tervise pärast. Olin veendunud, et ma suren sünnitusel ja et lapsel on erinevad terviserikked. Laps sündis tugev ja terve ja ka mina jäin ellu. Nüüd on ta juba kuueaastane. Aga minu hirmud jätkuvad – et talle lasteaias ülemine voodi pähe ei kukuks, et teda lasteaia mänguhoovist keegi ära ei varastaks, et ta minuga koju kõndides end lahti ei rabeleks ja auto alla ei jookseks, et ta vannist välja astudes ei libastuks ja ajupõrutust ei saaks, et ta naabrilapsele külla minnes trepist alla ei kukuks. Ma ei tea, miks mu pea selliseid hirme genereerib, ja miski ei suuda neid mõtteid vaigistada. 

Mida vanemaks ma saan, seda rohkem valdab mind surmahirm ning hirm erinevate haiguste ees. Kaks korda olen tõsiselt mõelnud ka endalt elu võtta ja ühel korral isegi seda üritanud, aga seda siiski enne lapse sündi, sest ainuüksi tema pärast pean end elus hoidma. Mul on oma lapsest kahju, sest minu hirmud mõjutavad ka tema elu, kuna ma tunnen, et kui saan tal kogu aeg silma peal hoida, siis muretsen ja kannatan vähem.

Mõistus ütleb, et kõik halb on vaid fiktsioon, aga süda ütleb, et ta aimab halba. Ja keegi ju tegelikult ei tea, milline on tõde – kas mõtted on tühipaljad emotsioonide viljad või loovad need meie tulevikku, või annab tulevik endast aeg-ajalt mõtetes märku.

 

 

Terje lugu ilmus ajakirjas Buduaar kevad 2013