Ettevaatust

16 kommentaari

\"imageManager_232819\"Me kõik teame väga täpselt,ja pikki seelikuid Tartu Ülikooli filoloogid. Pika habemega araablased on terroristid ja ihuvad vabal ajal nuge, et vaenlaste kõrisid lõikuda. Sakslased on täpsusemaniakid ja hispaanlased lesivad siesta raames pärastlõunani manjaanauimas diivanil. Ka need, kelle tuttavate seas on ohtralt nutikaid blondiine, räägivad innuga tsikianekdoote ning teevad lõbusaid iroonilisi märkusi kõiksugu stampide arvel.

\"imageManager_232819\"Me kõik teame väga täpselt, mis peitub välise kesta taga. Ikka on nii, et  plaatinablond pea ja vöö suurusega võistlev seelik märgivad ägedat ajurakudefitsiiti. Tumedaid ülikondi kannavad paadunud pangainimesed ja pikki seelikuid Tartu Ülikooli filoloogid. Pika habemega araablased on terroristid ja ihuvad vabal ajal nuge, et vaenlaste kõrisid lõikuda. Sakslased on täpsusemaniakid ja hispaanlased lesivad siesta raames pärastlõunani manjaanauimas diivanil. Ka need, kelle tuttavate seas on ohtralt nutikaid blondiine, räägivad innuga tsikianekdoote ning teevad lõbusaid iroonilisi märkusi kõiksugu stampide arvel. Kust stereotüübid õigupoolest tulevad ja miks me neid nii meelsasti kasutame?

Stereotüübid on populaarsed, sest aitavad toime tulla nähtustega, mille kohta me kuigi palju ei tea. Sellises olukorras on igati mugav toetuda üldistatud muljele, mis on tulnud ei-tea-kust ja väljendab enamasti negatiivset ning moonutatud hoiakut. Tegelikkusega on sel kõigel aga vähe tegemist, sest stereotüübid moodustuvad suvaliste tunnuste alusel, kuid kanduvad see-eest väga vilkalt edasi kogu grupile. Mida vähem me seda gruppi tunneme või uues olukorras orienteerume, seda rohkem on emotsioone ning arvamusi – ning stereotüüpset mõtlemist. Stereotüüpe armastavad eriti palavalt inimesed, kelle jaoks on olemas vaid enda arvamus ning teiste inimeste valed arvamused. Just nemad armastavad letti lüüa intensiivseid, kuid pinnapealseid hinnanguid ning on igati oskuslikud teiste mõtete ignoreerimise vallas.

Kõige enam stereotüüpe tekib soo ja rahvuste aadressil ning seda eelkõige traditsioonilistes ühiskondades. Soouuringud on tõestanud, et vanemad näevad isegi oma eri soost laste imikuiga erinevalt, kuigi pikkuse-kaalu näitajad on samad. Ikka meenutatakse, kuidas tütar oli pisikesena õrnake ja vaikne ning lesis mõnusasti linade vahel, samal ajal kui poegi mäletatakse pigem suuremate, erksamate tugevamatena. Rääkimata väikelapseeast, kus poisid lõbusasti ringi trampides hävitustööd külvasid, samal ajal kui suurem osa väikseid tüdrukuid tasakesti mängunurgas karude keskel poodi või arstikabinetti pidas.

\"imageManager_232818\"Bioloogiline ellujäämisstarteegia, kust pärinevad meeste ja naiste algsed käitumuslikud erinevused, on küll aegunud, kuid elab kaunis vilkalt edasi enamikes sooga seostatud stereotüüpides. Nii jagunevad ka iseloomujooned suurema vaidluseta naiselikeks ning mehelikeks. Eestis läbiviidud küsitluste alusel on naistele omased kõikvõimalikud „pehmed” iseloomujooned, samas kui õige eesti mees on julge ja domineeriv, edukas, auahne ning otsustusvõimeline. Kummaline, kas pole – suudab ju iga normaalne tänapäeva naine niisamuti otsuseid langetada ning oma toimetamistega igati edukalt hakkama saada. Vana kiuslik stereotüüp ütleb aga, et tegu on kalgi üksiku naisega, kes liigub tumedas kostüümis üle konkurentide laipade, selle asemel et kodus hellalt ja hoolitsevalt keeksi küpsetada. Laibastav julm kalkuleerimine on stereotüüpselt mõeldes meessoo puhul muidugi täiesti normaalne, kui mitte hinnatud teguviis. Püksid olgu ikka mehe jalas, jah?

Nii nagu soost, teame me kõike ka erinevatest rahvastest. Prantslased on snoobidest konnasööjad, nende naised ei lähe eales paksuks ja mehed teavad kõike romantikast ja võrgutamisest. Sakslased ei jää kunagi kuhugi hiljaks, soomlased on uimased flegmaatikud, briti poissmehed on joodikud, poolakad on torumehed ja – ärgem unustagem – eesti naised on ilusaimad maailmas. Ka rahvuseliste stereotüüpide allikaks on lihtsustav üldistamine, sest info ja kokkupuude on piiratud ja huvipakkuvad meeldejäävad faktid moonduvad rahvasuus alati märkimisväärselt põnevaks muinasjutuks.

Kuidas stereotüübid kaovad? Nii kuis üks korralik stereotüüp saab alguse teadmiste puudumisest, on ka selle kadumiseks tarvilik informeerimine ja kokkupuude hämara olukorraga, mille ümber vääravamused ja –hinnangud tekkisid. Kui selgub, et kaks kuud kõrvallauas hänginud tapvate geelküüntega blondiinist kolleeg on tegelikult magistrikraadiga lugemishimuline poliitikahuviline, hakkab kaduma ka stereotüüp mõtetevabast tsikist, kes tegeleb päevast päeva enda reidiprofiili tuunimise ning soodsaimate pediküüripakkumiste kaardistamisega. Ka lähedase kokkupuute puhul mõistavad inimesed, et sterotüüp võib olla väär ning see kujundatakse ümber.

Minu koloriitseim stereotüübimõrv, mis innustas ka seda lugu kirjutama, sai teoks paar päeva tagasi. Sattusin Amsterdamis mööduma coffeeshopist, kus olin harjunud nägema neidsamu tobedaid briti poissmeestest muhve ning poolhambutuid rastainimesi. Seekord istus seal lõbusasti kanepihõngus pläru keerates üks mu hilises keskeas õppejõud ning parandas mõnusasti koolitöid. Ta lehvitas mulle rõõmsasti ning pakkus istet. Kahtlemata kulus see mulle hädasti ära. Pole kuigi lihtne iganenud stereotüübi plahvatuse järel lihtsalt niisama minema jalutada, oh ei!

 

Kairi Look
füsioteraapia ja liikumisteaduste magistrant
Vrije Universiteit Amsterdam