Ilusa inimesega…

Veronika Raudsepp Linnupuu

Ilus inimene on esmapilgul moodne, treenitud, sale, päevitunud ja karvutu. Ootamatu üllatusena võid aga avastada, et see, kelle poole sind tõmbab, ei vasta kõikidele eelpool väljatoodud ilukriteeriumitele.  Vastupidi – tal on teistsugune mõttemaailm, soliidne polster, kahvatu nahk ja karvane tagumik. Ja vaatamata sellele on ta atraktiivne!

Kuid selleks, et armuda inimesse, mitte välimusse, tuleb endal läbi käia pikk tee. Esimesed suhted on enamasti keskendunud pigem ihale ja olulisem kui emotsionaalne side, on olla teineteise jaoks seksikas ja huvitav. Suhte arenedes selgubki, et muud ühist inimeste vahele ei mahu ja kui veel kooselu ka proovitakse, on tulemuseks pisarad ja lõpuks paratamatu lahkuminek. Ometi on sellised suhted ja suhtumised vajalikud selleks, et iseseisvalt ära tunda fassaadi taga peituvat „miskit“, mille tähtsust vanaemad pidevalt korrutavad – nn sisemist ilu.

Aastaid tagasi sattusin vahetusüliõpilasena Põhja-Soome, väikelinna parasvöötme ülemises osas. Kogesin seal täielikku kultuurišokki, kui sain teada, et praktiliselt kõik minuvanused noored on kihlatud või juba abielus. Läheduses oli ka ametikool, kus õpilased olid vaid mõned aastad minust nooremad – umbes 16 – 19. Ja ka nemad olid kihlatud! Ma ei saanud üldse asjast aru – kas see on mingi polaarjaburus või ongi see neil nii?!

Neile tundusime jällegi meie, eestlasetest vahetusüliõpilased, imelikud – pidasime vabaabielu, lühiajalisi hetkele orienteeritud suhteid ja niisama lõbusat koosolemist normaalseks.  Palju õhtuid üritasime Mikä ja Satu-Päiviga teineteise seisukohta lahti seletada. Meie väide oli, et nii noorelt ei ole võimalik ennast kohe elu lõpuni siduda – see ei jää niikuinii kestma. Esiteks pole ju võimalik lühikese tutvuse järel ilma eelneva suhetepagasita olla 100-protsendiliselt kindel, et just see on see mees/naine ,kellega tahan peret, lapsi ja surmani koos olla. Tuleb katsetada, enne kui midagi nii lõplikku otsustatakse.

Mikä ja Satu-Päivi väitsid, et on küll võimalik ära tunda, sest nad lihtsalt ei alusta kohe iga esimese meeldiva inimesega armusuhet. Oluline on enne tegusid teineteist tundma õppida, vaadata, kas maailmavaade on sobiv ja  olla kindel, et sa ikka armastad seda inimest ning siis seda igati näidata, arendada ja hoida. Muidugi oli ka neil lahkuminekuid, kuid neid arusaamatusi, mis igas suhtes tekib on ju oluliselt lihtsam lahendada, kui mõlemad osapooled püüavad teisega arvestada ning hoolivad teineteisest ning ei takista kaaslase arengut indiviidina, vaid püüavad seda pigem toetada.

Olen hiljem ka soomlastega suhelnud, kuid sellist perele ja turvatundele pühendunud elufilosoofiat pole enam kohanud. Võibolla oli see tõesti ainult selle piirkonna inimestele omane. Kõik see, mida nad püüdsid mulle siis selgeks teha, tundub arusaadav alles nüüd. Armastus ja püsisuhe on midagi sellist, mille kallal peab olema valmis töötama ja koos kasvama. Vastastikusest armumisest, ihast ja välisest ilust jääb väheks, kui tahad tunda kestvat armastust.

Diana (35) ja Heinar (38) (nimd muudetud) abiellusid vaid paarikuulise tutvuse järel. Juba pool aastat hiljem oli Diana rase ning selgeks sai see, et ainus, mis teineteise juures köidab on välimus.  Lapse pärast otsustati jätkata ja pingutada. Lõpuks oli ainsaks pingutajaks naine. Mees arvas, et piisab sellest, kui ta arved maksab ja vahel ka koju ilmub. Paar aastat hiljem olid nad lahutatud. Dianat tõmbas ikka ilusate meeste poole, kuid püsisuhet ei kujunenud kellegagi – mõni osutus ahistajaks, mõni egomaniakiks ja mõni lihtsalt ilueediks, kellega peagi igav hakkas. Läks aastaid ja palju masendavaid suhteid, enne kui ta suutis märgata, et õllekõhu ja karvase rinnaga Jaan (34) köidab teda enam kui lihtsalt vestluspartner.  Tema väikesed välised puudused jäid sisemise ilu varju. Diana avastas, et mees lõhnab hästi, tal on kaunid juuksed ja silmad, märkab ise kodu korras hoida ja ei suru oma maailmavaateid peale, ehkki nad alati kõiges ühel meelel pole. Nüüdseks on nad õnnelikult 6 aastat koos. Probleeme on ikka, kuid need räägitakse lahti ja püütakse leida mõlemale sobiv lahendus.

Kummaline, kuidas paljud eestlased teevad läbi sellise valulise kasvamise, enne kui jõuavad Põhja-Soome väikelinna Haapavesi noortega sarnasele äratundmisele. Võib olla on probleem meie ajaloos ja kasvatuses. Kuid pigem kaldun ma arvama, et me lihtsalt kardame noorena ennast siduda. Noorus ei ole meie jaoks aeg, kus peab juba varakult kõik paika panema. Hea on ennast otsida, tunda vabana ja nautida, kuni leiad, et igatsed turvatunnet ja lähedust. Alles siis oleme me suhteks tõeliselt valmis. Meie ise oleme arenenud välisest kestast iseseisvaks, mõistvaks ja hoolivaks ning leiame just enda jaoks selle kõige ilusama inimese. Ilusa inimese selle mõiste laiemas tähenduses.