Jazzmuusikute järeltulija: Marko Naissoo “Vanaisaga Toomemäel”

Jazzmuusikute järeltulija: Marko Naissoo “Vanaisaga Toomemäel”

Jazzmuusikute järeltulija, kolmanda põlve muusik Marko Naissoo üllatab! Ei mingit svingi, saab raskemat rocki ja peene huumoriga polkat läbisegi!

Jazzmuusikute järeltulija, kolmanda põlve muusik Marko Naissoo üllatab! Ei mingit svingi, saab raskemat rocki ja peene huumoriga polkat läbisegi!

Seda plaati sobib iseloomustama kõige paremini Jaak Ojakääre öeldu:

Marko Naissoo on kolmanda põlve muusik. Tema vanaisa Uno Naissoo ja isa Tõnu Naissoo pühendusid end eelkõige jazzmuusikale. Nii on põlvkonna noorima mehe Marko plaat mingis mõttes üllatus, sest eeldatava svingi ning maheda saksofonihuilge asemel vajutab ta kohe avapalas gaasipedaali põhja ja annab silmad ette mõnelegi hevibändile. See muidugi ei tähenda, et plaadil ei leiduks ka mahedamat muusikat ja sekka on sattunud isegi üks humoorikas polka. Plaadil olevate lugude omavahelise seose leiame märksõnadest,huumor ja peen iroonia.

 Ära märkimist väärib kindlasti ka laitmatu muusikaline teostus. Mängides plaadil kõiki pille, on Marko Naissoo suurepäraselt kasutanud tänapäevast stuudiotehnikat. Sealjuures pole tegemist pelgalt süntesaatori näppimisega, vaid siin on kõik ehtne – trummid, basskitarr, kitarr, klahvpillid ja pealekauba veel laul. Marko ise on öelnud, et plaadi nimi „Vanaisaga  Toomemäel“ on sümboolne, sest tegelikult pole ta Uno Naissooga seal kunagi käinudki. Et aga vanaisa mängis mitmeid eri pille, siis ei tahtnud ta maha jääda – ainult puhkpilliorkestritest tuntud rinna-alti pole ta veel puhuma õppinud. Loomulikult ei saa unustada, et lisaks muusikale on ka enamik laulutekste Marko Naissoo enda sulest. Ülejäänud on valitud silmapaistvalt hea maitsega.Kokkuvõttes: „One man band“ selle kõige paremas tähenduses.

 Teised head eksperdid sugulased sõbrad – Villu Tamme, Maria Soomets, Allan Vainola ja Tõnu Naissoo on Marko Naissoo albumi kohta öelnud…

 

Villu Tamme:

“Tänapäeva lapsed on harjunud igalt poolt kuulma nu metalit ja muud mürgelmuusikat, nii et klassikalised lastelaulud on muutunud anakronismideks, mille üle õige titt põlglikult naerab. Moodsat mudilast, kelle lemmikbändid on Lordi ja Marilyn Manson, vanaemade aegne
tinkadi-tonkadi-lal-lal-laa enam ei eruta, tänapäeva põnni unelaul tuleb just Marko Naissoo repertuaarist. Lisaks on plaadil nii mõnigi südamlikult igatsev pala emmele-issile-memmele-taadile ja veidi Eläkeläiste laadis humppat, mis sobib teadagi tervele perele, nii et tasub oodata sünnipäeva või jõuludeni ja siis paar eksemplari “Vanaisaga Toomemäel” kingikotti aukohale sättida, eriti kui tegu on Tartu või Kehra inimestega.”

Maria Soomets:

See plaat on nagu Marko autobiograafia. Need tekstid ja viisid ongi tema vetepeegel. Lihtne ja fantaasiarohke maaromantika, jõuliselt sumedad
industriaalõhtud. Kadunud lapsepõlv. Natuke magusvalus, selline rocknaivism kõige paremas mõttes. Tekstid ja meloodiad on kummastavad, kurvad ja naljakad ühekorraga. Panevad ennast kuulama. Veel pole kadunud kõik, veel laula-naera inimene!

Allan Vainola:

Heatujuline ja mürtsuv kogupere-stiilis plaat, mille läbikuulamisel vilksatab silme eest läbi osa eesti rocki klassikast alates 80-ndate
keskelt kuni tänapäevani. Materjali kõlalist poolt teadaolevate terminitega analüüsida üritades oleks tegu sünteesiga Ultima Thulest, Fridays Dealist, Jäääärest, Contrast ja Jaan Pehkist. CD pakub hoogsaid, pungilikke rütme, ragisevat kitarri ja soolosid, sekka pisut mõtlikumat jazzi ja isegi polkat. Kõik jääb muheda huumori raamesse ja tekstipoolt iseloomustaks terminiga blogirock ehk bloq’n’roll. Arvestades, et kõik on peaaegu 100% protsenti ühe mehe töö, on tulemus vägagi mitmekülgne.

Tõnu Naissoo:

Kuulates plaati, üllatab mind, kui hästi on see vaid ühe muusiku poolt sissemängitud. Lisaks muusikale, ka enamus tekste ise kirjutatud. Väga hea
autoriplaat.


Toimetas Leemet Prits

Buduaar.ee tegevtoimetaja