Kasulikud tunded

\"\"„Sa oled liiga tundlik!“, on paljud naised kindlasti oma sõprade, kaaslaste ja pereliikmete käest kuulnud ja solvunult tagasi tõmbunud, et mitte naeruväärne oma „tunnetega“ näida.
Tundeid peetakse rohkem naiste kui meeste pärusmaaks. Vahel aga unustab ka naine oma tundlikkuse. Võibolla nii ei unusta, kui minetab teadlikult.

Katrin Niit

katrin@buduaar.ee

\"\"

„Sa oled liiga tundlik!“, on paljud naised kindlasti oma sõprade, kaaslaste ja pereliikmete käest kuulnud ja solvunult tagasi tõmbunud, et mitte naeruväärne oma „tunnetega“ näida.
Tundeid peetakse rohkem naiste kui meeste pärusmaaks. Vahel aga unustab ka naine oma tundlikkuse. Võibolla nii ei unusta, kui minetab teadlikult. Meid ümbritsev maailm soosib ja dikteerib ratsionaalset, mõistlikku käitumist ning tunnete valitsemist (allasurumist). Tegelike emotsioonide varjamine saab vahel nii omaseks, et nende avaldamine „ununeb“ tihti ka iseenda või lähedaste seltsis olles.
 
Vaatame, miks see hea ei ole ja miks on kasulik olla „tundlik“ ja „tundeline“, nii nagu enamus naisi oma hinges ka on.
 
Blokeeritud tunded
Tunnete vaba väljendamine seostub tihti kannatustega ja selleks, et probleeme vältida, ei luba me teatud negatiivsete tunnete avaldumist. Me ei taha endast halba muljet jätta või teisi haavata. Selle asemel blokeerime negatiivsed tunded nagu neid polekski. Vältides  negatiivseid tundeid, ei suuda me aga täielikult tunnetada ka tunnete positiivset spektrit. Me ei oska enam elust rõõmu tunda ja õnnelikud olla, isegi kui kõik on hästi.Tasapisi harjume elama emotsionaalses seisakus.
Avaldamata tunded ei kao aga kuhugi. Jäädes väljendamata võivad need muutuda mürgiseks energiaks ja ilmneda mitmesuguste füüsiliste vaevuste kujul (migreen, verejooksud, kasvajad jmt).
Teaduslikult on tõestatud, et inimesed, kel on kalduvus oma tundeid alla suruda, põevad teistest sagedamini.
 
Viis peamist tunnet
On olemas viis peamist tunnet, millest sünnivad kõik teised tunded.
Need on: hirm, viha, kurbus, rõõm ja kaastunne.
Neil tunnetel on oluline tähendus meie elu ja üldise hea enesetunde jaoks. Neist ei peaks ühtki vältima, vaid neid peaks väljendama selgelt ja avameelselt. Tunded ei ole iseeneset ei negatiivsed ega positiivsed. Iga tunne täidab oma kindlat funktsiooni.
 
\"\"Hirm
Hirm on kasulik ja vajalik tunne. Ta ärgitab valvsusele, stimuleerib meeleorganeid, süvendab vastuvõtlikkust. Hirm on nagu radar, mis hoiatab ohu eest ja on elu tagav peamine instinkt. Kui tajud ja teadvustad oma reaalset hirmu mistahes olukorras, mis võib sinu heaolu kuidagi ohustada, võid õigel ajal rakendada ennetavaid abinõusid, et ohtu ära hoida.
Kui surud oma hirmu alla, ignoreerid, võib sellest pidevast eitusest kujuneda üleüldine hirm, krooniline usaldamatus. Selle tulemusena paljud inimesed kardavad kõike: et kaotavad töö, et armastatud inimene neid hülgab, et lapsega juhtub midagi, et võidakse  röövimise ohvriks langeda, et surrakse. Kardetakse, et muututakse liiga õnnelikuks, ei osata õigel ajal karta. Kardetakse tõde, muutusi ja tundeid.
Allasurutud hirm halvab meie eluenergiat ja tapab tundeid. Oluline on oma hirmu tunnistada ja sellega tegeleda.
 
\"\"Viha
Viha on meie mina kaitsereaktsioon siis kui me tunneme, et meie sisemised piirid on lõhutud, et meie territooriumile on sisse tungitud. Viha võib väljenduda „ei“-na ebaõigluse või meie õiguste rikkumise puhul.
Õigustatud viha on lühiaegne, ootamatu ega vaja selgitusi. Tõeline viha ei teki ilma põhjuseta. Väljendades oma viha näitad, mis sinu arvates on sobimatu ning kaitsed oma terviklikkust.
Viha on ühiskonnas kõige vähem sallitud tunne ja seega ka kõige allasurutum.
Allasurutud viha ilminguks on agressiivne käitumine, vägivald perekonnas, kuritegevus, konfliktid, meeleheide, raev.
Seega on õige väljendada oma viha selle tekkimise hetkel, mitte seda alla suruda ja endasse koguda. Kui inimesel on vaba võimalus oma viha välja elada, tekib automaatselt positiivne tunne – kaastunne ja ta mõistab miks teine inimene tema isiklikke piire rikkus.
 
Harjutused viha välja elamiseks:
         Sea valmis padjahunnik, mida võiks kõigest jõust lüüa. Hinga sügavalt sisse, seejärel lastes õhuku kopsudest aeglaselt välja, löö patju nii käte kui jalgadega. Kui kedagi kuulmas pole võid karjuda, röökida või isegi irvitada patjade üle. Püüa endas vabastada „solvunud laps“, kartmata minna üle naeruväärsuse piiri..
         Võta paberileht ning kirjuta sellele kõik, mis sul südamel on. Selles „kurjas kirjas” võid väljendada kõike ja just sellele, kes selle tunde tekkimises süüdi on ja kelle vastu sa oma viha pöörad.
 
\"\"Kurbus
Kurbus on emotsionaalne lõdvestumine, milleni jõuatakse kui ootused ja soovid ei täitu. Kurbus põhjustab valu, sest ta on seotud millegist ilmajäämise või kaotusega, mida sa väga oled soovinud.
Tavaliselt me võitleme kurbusega, sest tahame olla õnnelikud. Järeldame, et kurbust tuleks vältida. Kuid tõde on see, et tõelist rõõmu tunneme vaid siis kui lubame endal ka kurvasta – kogu südamest. Kurbus puudutab seda, mis on meis kõige tundlikum. See on lõdvestav energia, torm, mis puhastab õhku ja kõrvaldab pingeid. See tervendav tunne aitab kaasa sellele, et meie sisemine mina jääks paidlikuks ja võimeliseks kohanduma muutustega, mida elu endaga kaasa toob.
See ei tähenda, et peaksid vähendama oma ootusi ja soove hirmust kannatuste ees, kui selgub nende täitumise võimatus. Vältides kannatusi oled võimeline tundma ainult rõõmuvirvendust, tunned elu ainult pindmiselt. Näilise hingerahu taga on aga allasurutud rahulolematus.
Vaata lapsi – kui tihti nad nutavad! Kui nad ei saa seda mida tahavad, väljendavad nad oma protesti, kurbust ja pettumust. Kui nad lõpetavad nutu, on nad jälle õnnelikud. Nad ei lange depressiooni nagu täiskasvanud.
Kui oled kurb, ela see välja – täielikult! Peale seda juhtub kindlasti midagi, mis sind rõõmustab.
 
\"\"Rõõm
Rõõm on dünaamiline ja ekspansiivne energia. Rõõmus inimene särab, temast kiirgub heatahtlikkust ja helgust, ta on avatud ja siiras, reageerib vastavalt igale olukorrale, mida elu toob.
Kas sulle meenub loomulik eufooriaseisund, millesse satud tantsimise, jooksmise või mõne muu aktiivse füüsilise tegevuse ajal, kui kogu keha liigub nõtkelt ja vabalt nagu loomal? Sellist rõõmu – eufooriat, tunneme ainult siis kui õpime avaldama hirmu, viha ja kurbust. Rõõm on sama tähtis kui teised tunded, kuid ta võib olla veel olulisem – ta tervendab, tugevdab, taastab usalduse meie sisemise mina vastu. Kui oled rõõmus, siis avaldub spontaansus. Sa ei muretse enam käesoleva hetke pärast, ei taha olla kusagil mujal, teises kohas, teises ajas, ammumöödunud minevikus või määratlemata tulevikus. Loeb ainult „siin ja praegu”.
Luba endal olla rõõmus ja õnnelik – naera, laula, tantsi, hüppa jne! Väljenda oma rõõmu, ära hoia end tagasi!
 
\"\"Kaastunne
Kaastunne avaldub siis kui me teame juba hirmu, viha, kurbust ja rõõmu. Kui me elame tunnetega, oleme võimelised neid ka teistes inimestes ära tundma, nende käitumist mõistma ja teame, mida oleks vaja öelda või teha.
Tavaliselt ei mõista me kaastunnet õigesti. Arvame, et kaasa tunda tähendab teise pärast muretseda. Kaasatundmine tähendab teisele selle andmist, mis tal parasjagu vaja on. Kui keegi kurvastab, siis pole kaastunne see kui veename teda, et ta enam ei kurvastaks, ega ka see kui lohutame küll kõik läheb hästi (kui see nii oleks siis ta ju ei kurvastaks). Kõige parem oleks süvendada tema kurbust ja selle läbi aidata tal üle saada. Võib isegi nutta koos temaga ja hiljem juba koos naeratada.
Paljud inimesed arvavad, et vähendavad oma energiavarusid kui endast midagi ära annavad. Ükskõiksuse säilitamiseks on vaja palju rohkem energiat, kui oma emotsioonildele vaba voli andmiseks. Tundeenergia taastub kulutamise käigus. Psühholoogiliste uuringute käigus on kindlaks tehtud, et hea tahte aktid ja osavõtt teiste inimeste elust avaldavad meie organismile soodsat mõju.
Eriti oluline on toetada lähedasi – abikaasat, lapsi, sõpru. Kaastunne aitab neil jõuda oma isiklike emotsioonideni ja tunnetada positiivset eluenergiat.
 
Lõpetuseks üks viis kuidas oma tundeid intensiivistada ja paremini välja elada.
Muusika ja laul on iga kultuuri lahutamatu osa. Laulmises ja lauludes väljendame oma raevu, kannatusi, rõõmu ja kurbust, kõike seda, mis südamel lasub ning väljapääsu otsib. See on üks väheseid valdkondi, kus terve tunnetespektri avaldumine on täielikult ja kõikjal aktsepteeritud. Laulmine on lihtne ja kiire viis väljendada oma tundeid. Kuulates vastava meeleolu muusikat või ise lauldes saame oma tundeid paremini välja elada, olgu tegu siis raju roki, südantlõhestava ballaadi või kirgliku latiinolooga.
 
Minu soovitus – laula, nii sageli ja igal pool kus võimalik: dušši all, koristamise ajal, toitu valmistades, remonti tehes, autoroolis jne. Vali mõni selline laul, tänu millele hakkad tundma hirmu, viha, kurbust või rõõmu.
 
Väljendades kõiki oma tundeid saavutad sisemise tasakaalu ja rahulolu iseendaga, oled terviklik ning õnnelik. Elades „süda peaopesal“ koged intensiivselt tegelikkust ja tunnetad täielikult rõõmu, kirge ning armastust – seda mida me kõik igatseme ja vajame.