Kevad köögiviljaaias!

8 kommentaari

Kevadel peavad köögivilja kasvatamise plaanid  olema peetud ja maa mõttes juba jaotatud. Õige aeg on varuda seemneid ja vaadata üle eelmisest aastast ülejäänud seemnepakke. Kahtluse korral tuleks proovida nende idanevust ahju või radiaatori lähedal taldrikul niiske marlilapi vahel.

Kevadel peavad köögivilja kasvatamise plaanid  olema peetud ja maa mõttes juba jaotatud. Õige aeg on varuda seemneid ja vaadata üle eelmisest aastast ülejäänud seemnepakke. Kahtluse korral tuleks proovida nende idanevust ahju või radiaatori lähedal taldrikul niiske marlilapi vahel.

Kevadniiske, kuid mitte porise mulla kobestamine aitab niiskust säilitada. Mulla tahenemise järel antakse kogu köögiviljamaale lämmastikväetist (umbes 15 g karbamiidi või 30-40 g ammooniumsulfaati või 20-25 g ammooniumsalpeetrit ruutmeetri kohta). Herne- ja oapeenart harilikult lämmastikuga ei väetata või siis pannakse vaid kolmandik eelmainitud kogusest. Fosfor- ja kaaliumväetiseid külvatakse tavaliselt juba sügisel enne maa kaevamist. Kui teisi mineraalväetisi ei ole kasutatud, siis võib kevadel maad väetada nitrofoskaga. Laiali külvatud väetis tuleks püüda võimalikult sügavale mulda kaevata. Kohe peale mulla tahenemist tuleks talvise niiskuse säilitamiseks äestada või üle rehitseda ka need peenrad, kuhu alles hiljem külvatakse või istutatakse.

PORGAND, HERNES, REDIS, TILL, PETERSELL, SALAT
Esimesena külvatakse porgand, aedhernes, redis, till, petersell ja salat. Herneseemet võib enne külvi 4-5 tundi leotada, see kiirendab tärkamist. Leotatud seeme tuleb külvata niiskesse mulda. Kuivema mulla korral on soovitav vaod enne seemne külvi läbi kasta. Aga kindlasti ei soovita kasta külve peale mullaga katmist! Hernes tipitakse peenrale tavaliselt kolme ritta 3-4 cm vahedega, reavahega 25-35 cm. Optimaalne külvisügavus on 4-5 cm, õhukeselt kaetud seeme kerkib idanedes mulla peale. Kaitseks lindude eest võib hernepeenrale kuni taimede tärkamiseni panna näiteks juba mahapudenenud okstega talvest alles jäänud kuuseoksi.

Till ja lehtsalat külvatakse 10-15 cm, peasalat ja juurpetersell aga umbes 20 cm reavahedega. Tärkamise kiirendamiseks võib salatipeenra katta kilega. Kile eemaldatakse siis, kui esimesed tõusmed ilmuvad. Redis harvendatakse juba idulehtede faasis 3-4 cm vahedega. Kui harvendamisega hiljaks jääda, venib juurekael välja ja ilusat redist ei saagi. Peasalat harvendatakse algul 8-10 cm ja hiljem 15-20 cm peale. Kevadel vara, kui mullas on veel niiskust, pannakse maha ka tippsibul.

KARTUL
Aprilli keskel tuuakse varane kartul sooja (12-15 kraadisesse) hajutatud valgusega ruumi eelidanema. Ühe- või kahekordse kihina madalatesse kastidesse laotatud mugulaid tuleb aeg-ajalt keerata. Soojas ja kuivas ruumis võib neid vahel ka veega piserdada. Kes soovib väga vara kartulit saada, võib osa hästi arenenud idudega mugulaid panna eelkasvama turba ja kompostmulla segule. Et mullapall ei laguneks ja juured vigastada ei saaks, võib pakkepaberist või mitmekordsest ajalehest keerata ümber liitrise purgi potid, täita need mullaseguga ja istutada sinna eelidandatud mugul. (Paberkotte saab muidugi osta ka aianduspoodidest!) Paberpotid pannakse tihedalt üksteise kõrvale kasti ja kastetakse korrapäraselt. Juba nädala pärast arenevad mugulale tugevad juured ja roheliste lehtedega võrsed ning kartuli võib istutada aiamaale soojenenud mulda. Muidugi tuleb selliseid taimi öökülmade eest hoolikalt kaitsta. Selleks võib kasutada kas kilet või kuuseoksi.

Kartul pannakse maha, kui muld mahapaneku sügavuses on soojenenud umbes 10 kraadini, see jääb harilikult meie kliimas kuhugi mai keskpaika. Vao laiuseks jäetakse vähemalt 60 cm ja mugulate vahe 25 cm. Vagude kinniajamisel kaetakse mugulad mullaga esialgu ainult 7-8 cm paksuselt. Öökülmade ohu korral aetakse kartulivarred mulla alla, hiljem aga rehitsetakse muld õrnalt maha. Taimi mullatakse korduvalt, soovitatavalt peale vihmasadu. Ettekasvatatud kartul annab saaki juba juuni lõpul või juuli alguses.

/Toimetas: Maily Kivilo/

.